Odav laenuraha tööle tuleviku heaks

Kujutleme Annat, kes tahab avada kohviku. Näiteks Raplas, oma kodulinnas. Anna on andekas ja ettevõtliku meelega inimene, tal on hea äriplaan, puuduoleva algkapitali saab pangast küll. Kohviku avamisega tõuseb kõigi heaolu. Nii selle tõttu, et Anna palkab mõned inimesed, kui ka selle tõttu, et tema kohv ja saiakesed on head.

Kas järjekordne näide sellest, kuidas heaolu ja majanduskasv tõuseb eelkõige eraettevõtjate tegutsemise tulemusena? Vale – Anna tublidus on vaid pool pilti. Selleks, et Anna kohvikut avada ja pidada saaks, on tarvilik väga spetsiifilise keskkonna olemasolu.

Annal on vaja kaasaegse ühiskonna ulatuslikult subsideeritud hüvesid nagu teed, tänavad, veevärk ja elekter. Tal on vaja keerukat omandiseaduste süsteemi ning kohtu- ja korrakaitsesüsteemi, mis neid seadusi tagaksid. Tal on vaja palgata korralike oskustega inimesi, kelle puhul ta ei pea kartma, et suvaline haigus tema kohvikugraafiku segi lööb. Ilma kõige selleta ei suudaks ka Steve Jobsi ja Henry Fordi ühendatud jõud midagi saavutada, sõltumata nende individuaalsest andekusest või motivatsioonist. Minge vaadake Somaaliasse.

Valitsused ei kuluta lihtsalt raha. Head valitsused kaasinvesteerivad oma kodanikega, luues tagapõhja, milleta erainvesteeringud on võimatud. See ei tähenda, et iga suvaline valitsuse kulutus on tingimata hea, kuid läbimõeldud ja tõsised valitsuse investeeringud on ainus tee meie ühise elukeskkonna arendamiseks.

Anna sai oma plaani ellu viia tänu pangast laenatud rahale. Ka Eesti valitsusel tuleb kaaluda, millistest allikatest leida kapitali oma investeeringute jaoks. Erinevalt Annast on meie senised valitsused aga rahvusvaheliste finantsturgude võimalused praktiliselt kasutamata jätnud: Eesti valitsussektori võlg on ebatavaliselt väike (2013. aasta andmetel 6% SKPst).

CIA World Factbooki andmetel on Eestist väiksem võlg ainult Liibüal, Omaanil ja Libeerial. Saksamaal on valitsussektori võlg 79,9% SKPst, Ühendkuningriigil 91,1%, Jaapanil 226%. Isegi naftariigil Norral on võlg 30% SKPst. Need valitsused investeerivad oma inimestesse ja oma majanduskeskkonna eksistentsi. Tulemuseks on rikkad ja innovaatilised majandused. Eesti ja Libeeria ei investeeri. Libeerias on ebola, Eestis laiaulatuslik emigratsioon.

Ei ole ühtegi objektiivset majanduslikku põhjust, miks Eesti ei ole laenu võtnud. Tegemist on valitsuse suutmatuse või soovimatusega inimestesse investeerida.

Vaatame fakte. Praegu on raha erakordselt odav – Euroopa nominaalsed intressimäärad on kõige madalamal tasemel kogu ajaloo jooksul. Sõna otseses mõttes: alates kaasaegse finantssüsteemi loomisest Lääne-Euroopas 18. sajandi paiku ei ole nominaalsed intressimäärad Euroopa peamiste riikide jaoks kunagi olnud väiksemad. Kui eeldada konservatiivselt, et tuleviku inflatsioon saavutab Euroopa Keskpanga seatud eesmärgi 2% ning Eesti pikaajaliste võlakirjade intressimäärad on võrreldavad Läti omadega, siis saame teha avalikke investeeringuid kõigesse, mis hõlbustab tuleviku rikkust, reaalse intressimääraga umbes 0,18%.

Heidame Eestimaale karmi investori pilgu. Milliseid võimalusi näeme, et panna laenuraha tööle tuleviku heaks hinnaga 0,18%? Kas meie meditsiinisüsteem on kõigile kättesaadav ning kogu Euroopas tuntud oma kvaliteedi poolest? Kas kõigis maakondades on ettevõtjaid koondavad tööstusalad, millega on integreeritud kaasaegne kutseharidus? Kas kõik külateed on korras, kas turist pääseb kõigi meie vaatamisväärsuste juurde? Kas ta teab, kuidas need üles leida? Kas iga Eesti inimene saab omandada oma võimetele vastava kõige kõrgema haridustaseme? Kas Eesti eksport tõuseb igal aastal tänu meie saatkondade juures olevatele kaubanduskodadele?

Praegu on Eestil unikaalne ajalooline võimalus. Me saame luua endale parema tuleviku, investeerides meie inimestesse ja elukeskkonda olukorras, kus need investeeringud on peaaegu tasuta. Täna on meil võimalik sisuliselt tasuta saadavat raha paigutada tõsistesse tootlikesse projektidesse, et võiksime ausalt igaühele lubada: „Ütelge oma sugulastele ja sõpradele, et nad tuleksid Eestisse tagasi. Siin jätkub tööd kõigile ja keegi ei pea enam häda sunnil lahkuma.“ Kui me seda võimalust ei kasuta, siis teeme kuriteo tuleviku vastu.