Maris Lauri: kütus peab kallinema

Aktsiisid on tarbimismaksud, mida rakendatakse kaupadele, mille tarbimist soovitakse vähendada. Suure üldistustasemena võib aktsiise käsitleda kui täiendavat käibemaksu. Aktsiiside puhul ei ole üldjuhul tegemist protsendilise maksuga nagu käibemaksu puhul (% müügihinnast).  Olenevalt konkreetsest kaubast kasutatakse erinevaid lähenemisi, kuid tavaliselt on aktsiis määratud konkreetse rahalise summana (nt 1000 liitri diislikütuse pealt 392,92 eurot) või on see oluline aktsiisi komponent.

Eestis maksustatakse aktsiisiga alkoholi, tubakat, pakendeid, kütuseid ja elektrit. Olulisim põhjus on soov nende kaupade tarbimist vähendada. Põhimõtteliselt võiks aktsiisiga maksustatavate kaupade ringi laiendada ja mitmetes riikides on seda ka tehtud (suhkru/magusa aktsiis, energiajoogid jne). Muidugi ei ole kauba hind ainuke tarbimist mõjutav tegur ning seetõttu reguleeritakse aktsiisikaupade müüki ja tarbimist veel väga paljude teiste võtetega (reklaamipiirangud, lubatud müügivõtted ja – kohad, pakendireeglid, kauba kvaliteedi tingimused jne). Kuid hind on tihtipeale – aga mitte alati – kõige olulisem ja kiiremini tarbimist mõjutav tegur.

Aktsiisi rakendamisega tõstetakse kauba hinda, muutes selle tarbimine ebasoodsamaks. Selleks, et selline hinnamõju töötaks, tuleb aktsiise korrigeerida vastavalt sissetulekute ja hinnataseme dünaamikale. Nii ei tohiks alkoholi hind muutuda sissetulekute kasvades suhteliselt soodsamaks, sama kehtib ka teiste aktsiisikaupade puhul. Tarbimismahtude vähendamiseks oleks tegelikult vajalik, et kahjulike kaupade hinnad muutuksid suhteliselt kallimaks ehk nende hinnatõus peaks olema üldisest hinnatõusust kõrgem. Väidetud on – ja erinevate kaupade puhul seda ka analüüsid kinnitavad –, et tegelikult pidurdab tarbimist üksnes oluline hinnatõus. Erinevate kaupade puhul on olulisuse määr erinev. Kuid tähtis on ka see, et väga järsk hinnatõus ei põhjustaks negatiivseid tagajärgi.

Kütuste hind on suures sõltuvuses nafta maailmaturu hinnast ja kuna seda väljendatakse dollarites, siis Eesti ja eurotsooni puhul ka dollari-euro kursist. Nägime meiegi, et kõrgele tõusnud nafta hind tõstis oluliselt inflatsiooni ja hakkas pärssima majanduskasvu. Samas nafta hinna langusel samaväärset positiivset mõju ei olnud – inflatsioon on küll asendunud deflatsiooniga, kuid lõppkaupade ja teenuste hindade langus ei ole olnud proportsioonis nafta hinnalangusega. Jah, üheks põhjuseks on aktsiisi olemus (konstantne summa), kuid kindlasti on hinnalangust pidurdanud osaliselt tööjõu kallinemine aga ka ettevõtete võimalus oma kasumlikkust parandada (sh kahjumitest väljuda).

Kõrge nafta hinna juures oli täiesti mõistetav, et kütuste aktsiise ei tõstetud – selle negatiivne mõju majandusele oleks olnud täiesti tuntav. Nüüd, kus hinnatase on langenud, võiks ja tegelikult ka peaks kütuse aktsiise tõstma. Peaks just seetõttu, et mittetaastuvatel energiaallikatel põhinevate kütuste tarbimist peab piirama ja ergutama nii inimesi kui ka ettevõtjaid kasutama alternatiivseid kütuseid ja eelkõige säästlikumat energiatarbimist. Tarbimist peab piirama nii seetõttu, et tegemist on mittetaastuvate maavaradega, ka keskkonna saastamise vähendamiseks.

Eesti majandust laiemalt vaadeldes on kindlasti mureks see, et Eesti majandus on väga energiamahukas, eriti transpordisektor (jah, sellel on osaliselt ka objektiivsed põhjused, kuid mitte ainult) ning energiakaod on endiselt küllaltki suured. Oluline on seegi, et Eesti energia impordi-ekspordi bilanss oleks meie poolt vaadates võimalikult positiivne ehk imporditavat kütust oleks nii vähe kui võimalik ja just nii palju kui (häda)vajalik.

Ühelt poolt peaks aktsiisikauba hind tõusma piisavalt kiiresti, et hinnasurve oleks piisavalt tugev. Teisalt tuleb arvestada võimalike negatiivsete mõjudega, seda just selliste kaupade puhul, mis on eelkõige või olulisel määral tootmissisendid või eluoluks hädavajalikud. Kütuste puhul tuleb seega asja tõsiselt kaaluda.

Üks asi, mida soovitatakse arvestada, on kütuste saastemõju – oleks loogiline, et samaväärset saastamist maksustataks võrdselt. Hetkel see nii alati ei ole, kuid selles suunas peaks liikuma. Muidugi saab alati diskuteerida ka selle üle, millega saastamist mõõta, kuid kindlasti on võimalik leida mingi arukas ja piisavalt lihtne mõõtealus, mis arvestab olulisemaid aspekte (olgu need siis tahmaosakesed, CO2 vmt).

Eelnimetatud negatiivsete mõjudega seostub teine oluline aspekt aktsiiside tõstmisel: kas ja kui palju anda aega tarbijatel (nii peredel kui ka ettevõtetel) uute tingimustega kohanemiseks. Kui varakult peaks hinnatõusud ette planeerima? Miinimum on seaduslikult paika pandud, see on 6 kuud enne maksutõusude jõustumist. Samuti tuleb arvestada ka õigustatud ootusega ehk kui mingi hinnatõus on juba teatavaks tehtud, siis sellest suuremat hinnatõusu võib rakendada üksnes erakorralistel juhtudel. Seetõttu ei planeeri valitsus ka tubaka ja alkoholi aktsiisi tõusu lähiaastatel.

Minu isiklik tähelepanek (aga ilmselt ka paljudel teistel) on küll see, et enamik inimesi reageerib pikalt teadaolevale muutusele ikkagi n-ö viimasel minutil või isegi hiljem. Kuigi paljud inimesed ja ma arvan, et järjest enam, arvestavad tulevikuhindadega, siis alati on piisavalt palju ka neid, kes seda ei tee ja seetõttu avastavad kuu enne muudatust, et tal on vajalikud tegevused tegemata. Võib arvata, et vahel lihtsalt unustatakse pikalt ette teadaolevad asjad, kuid tõenäolisem on siiski see, et oma tegevust planeeritaksegi tavaliselt väga lühiajaliselt. Sellisel juhul pahandada on minu arvates vale, aga eks igaühel on õigus ju omale arvamusele. Iseasi, kas seda arvamust peaks väga esile tõstma.

Väga keeruline on pikalt ette näha, milline on tuleviku majanduskeskkond. Kütuste puhul on kindlasti üheks oluliseks küsimärgiks nafta hind. Nafta hinna pikaajaline prognoosimine on osutunud äärmiselt kasutuks tegevuseks. Seega kui pikaajaliselt planeerida aktsiiside tõstmist, siis tuleb olla valmis selleks, et tulenevalt nafta kõrgest hinnast ei saa aktsiise tõsta, sest vastasel juhul võib aktsiiside tõus tuua kaasa tõsisemat laadi tagasilöögi majanduses.

Väga mitmete aktsiisikaupade (tubakas, alkohol, kütused) puhul tuleb arvestada rohkemal või vähemal määral ka sellega, mis toimub naaberriikides. Üks asi on salaturg, millega on vähemalt mingil määral võimalik võidelda kui maksu- ja tolliameti tegevust toetada ja teha vajalikud investeeringud (nt peidikute avastamiseks osta piiripunktidesse röntgenaparaadid). Teine asi on tarbijate ratsionaalne käitumine – kui hinnavahe muutub väga suureks, võidakse minna kaupu ostma naaberriikidesse. Oleme ju küll kuulnud sellest, kuidas Soome alkoholitootjad on kurjad Eesti peale. Sama võib juhtuda Eesti-Läti suhetes.

Kas meie lõunanaabrid aktsiise tulevikus tõstavad? Kindlasti nad teevad seda, kuid kuna ja millises mahus on keeruline ette näha. Näiteks tõstes aktsiise viisil, mis võimaldab hoida hinnaerinevust enamvähem praegusena, kuid korjates seetõttu rohkem maksutulu. Koostöö riikide vahel on maksude osas paratamatu, kuid tuleb arvestada, et ükski riik ei saa teisele midagi ette kirjutada.

Piiranguid maksude alandamisele pole seatud. Siit tulenevalt peaks arutama, kas oleks mõtet varakult seadusesse kirja panna, et tõstame näiteks kütuseaktsiisi 10%, kuid siis otsustame paar kuud enne kehtima hakkamist, et tegelikult piisab 5% või 7%-st. Kas selline lähenemine meeldiks ettevõtjaile ja peredele? Millised oleksid sellise korralduse pluss- ja pahupooled?

Hinnatõusu ootus ilmselt paneks vähemalt osa inimesi investeerima energiasäästu. Sellel on kahetine mõju – ühelt poolt jääb investeerimise ajal ja vahetult seejärel rahalisi ressursse vähemaks muuks otstarbeks. Teisalt võib tekkiv sääst olla märkimisväärne ja toetada uuenduste kasutuselevõttu tootmises. Samas võib nii mõnigi olla emotsionaalselt löödud ja pahane, eriti kui tema investeering pole (veel) kasumlikuks muutunud. Ja tuleb ju ka tunnistada, on piisavalt inimesi, kes lükkaksid igasuguse muudatuse tegemise oma käitumises nii kaugele kui võimalik.

Lõpeks on küsimus ju investeeringute kulukuses (ka siis kui tegelik hinnatõus lõpuks tuleb) – selleks tuleb leida rahalist ressurssi ja investeering peab planeerimisel olema tulukas. Olukorras, kus tööjõukulud tõusevad ja majandusarengud Euroopas on vaid ebakindlalt kosumas, nõuab päris paljudel ettevõtetel investeeringute tegemine suurt julgust. Samas Eesti tarbijal on palgatõusu tõttu kindlustunne tuleviku osas tõusmas ja seega võiks olla valmisolek energiasäästu investeerida suhteliselt hea [loomulikult mitte kõigil].

Minu arvates peaksime kütuse aktsiise tuleval ja ka ületuleval aastal tõstma. Põhjused – tarbimise mõjutamine ja varasemast sobivam keskkond – on eespool esitatud. Kas hinnatõusuga peaks jätkama ka seejärel ning eelkõige millises tempos, vajab aga tõsist kaalumist ja arutelu. Aktsiisitõusu seadusega lukkulöömine kaugemas tulevikus tundub mulle praegu olevat liialt varajane, kuid selle üle võiks rahulikult ja argumenteeritult arutleda.