Euroopa enesepettus

Europrojektil on mitu tahku, üks neist on majanduslik: EL algas Euroopa söe- ja terasetööstuse ühendamisest ja jõudis ühisraha, euroni, millega paljud riigid entusiastlikult liitusid. Varjuküljed on aga nüüd ilmsiks saanud eriti Kreeka võlakriisi kaudu.

Europrojekti teist tahku võiks nimetada ideoloogiliseks: see on veidi õelalt öeldes midagi Nõukogude projektiga (uue, nõukogude inimese kasvatamine) sarnast: uue inimese, uue eurooplase kasvatamine-kujundamine. See tähendab, et uus eurooplane peaks vabanema homofoobiast, rassismist, seksismist, prostitutsioonist, fanatismist ja muust kahjulikust talle endale ja teistele. Seda eesmärki on püütud saavutada seadusandlike, administratiivsete ja propagandistlike vahenditega.

Formaalselt on euroliidus tagatud meeste ja naiste, mustade ja valgete, omade ja võõraste võrdsed õigused, võrdne kohtlemine. Keelatud on diskrimineerimine nahavärvi, religiooni jm põhjal, enam-vähem kehtestatud poliitkorrektne keelekasutus ja multikulturalism, paljudes maades on keelatud prostitutsioon, laste nn kehaline karistamine.

On selge, et nii see jätkuda ei saa. Euroopa, suure Euraasia väike poolsaar, ei saa mahutada kõiki, kes pagevad siia, et ellu jääda või siis paremat elu otsida. Nende kahe kategooria vahel tuleb teha selge vahe. Majanduspagulasi me vastu võtta ei saa või saame ainult väga napilt, et leevendada tööjõupuudust. Tõelisi pagulasi peame jõudumööda aitama, kuid seda tuleb teha aina enam poliitiliste ja ka sõjaliste vahenditega kohapääl. Siin on Eestil kui euroliidu liikmel õigus ja kohustus oma sõna öelda. See sõna ei tohi aga olla ainult vastupuiklemine pagulaskvootidele, vaid midagi konstruktiivsemat.

Euroliit ja teised edukamad riigid peavad leidma, kuidas käituda nn nurjaläinud riikidega nagu Somaalia ja Liibüa, mille nurjaminekus on suur jagu süüd ka Läänel. Tuleb leida ka viis, kuidas lõpetada inimkaubandus Vahemerel. Mobiliseerumine Vene ohu vastu ei tohiks meid muuta pimedaks hoopis tõsisemate globaalprobleemide suhtes, mis meil on tegelikult Venemaaga suuresti ühised.

Tõelise pagulase aitamine

Muidugi võib Eesti vastu võtta paarsada, pikema aja jooksul isegi paar tuhat pagulast, muidugi tõelist pagulast piirkondadest, kus nende elu ja inimväärikus on tõesti ohus. Nagu Süüria kristlasi või jesiide. Kuid me ei tohi vastu võtta inimesi, kes on seotud ekstremistlike liikumiste ja organisatsioonidega ja keda selle tõttu omal maal jälitatakse. Euroopa ei tohi olla varjupaik püha sõja pidajatele ja õhutajatele. Ning neile, kes jäigalt ja ülbelt keelduvad omaks võtmast olulisi nn euroopalikke väärtusi, näiteks naiste ja meest võrdõiguslikkust ja tahavad siin luua oma kogukondi, kes elavad šariia seaduste järgi (kasutan korrektset araabia vormi, „šariaat“ on veider moodustis).

Usun, et olenemata sellest, kas see on praegu juriidiliselt täiesti korrektne, peaksime formuleerima mingid reeglid, millega siin elamisõiguse saav pagulane peab nõustuma ja mille rikkumise puhul ta võidakse siit välja saata. Ühesõnaga, tuleb vältida nii läänelikku poliitkorrektset ekstremismi kui ka islamiekstremismi, mis teineteist võimendavad.

Neisse pagulastesse, keda aga otsustame vastu võtta, peame suhtuma hästi. Nii, nagu suhtuti eestlastest paadipõgenikesse 1944. aastal Rootsis. Neisse ei või suhtuda kui numbritesse, vaid kui inimestesse. Mulle tulevad meelde kohtumised esimeste Eestisse saabunud ja siin politsei kätte jäänud ning Männiku räämas ühikasse paigutatud kurdi põgenikega. Luuletaja Anwariga, elektriinsener Sadiqiga ja advokaadist vanahärraga, kes ütles, et ma olen tema külaline, keda peab kostitama, ning ostis mulle kõrval olevast putkast tassi kohvi. Anwari ja Sadiqiga olin hiljem koos Tamperes, kuhu neil õnnestus pääseda. Loodan, et neil ja nende kaaslastel on läinud hästi. Loodan, et Kurdistanil õnnestub kindlustada oma iseseisvus. Siis pöörduvad paljud kurdid kindlasti tagasi kodumaale, kus nende haritust ja kogemusi läheb väga vaja. Võibolla läheb kord ka eestlastel vaja sõpru kuskil kaugetel maadel. Igatahes vaenlasi meil pole vaja. Ei kodus ega mujal.