Kõneleb eesti keelt – järelikult eestlane

Tugev rahvuslus näitab rahvuse nõrkust. Mida tugevam on rahvuslus poliitilisel skaalal ja mida enam on sellega seotud teemad esindatud avalikus teadvuses, seda hapram on rahvuse eneseteadvus. Mida suurem on vajadus rahvust rõhutada ning mõtestada iseenda, riigi ja rahva olemist rahvuse põhjalt, seda suurem on rahvuse hirm oma näo kaotamise ees. Hirm võib nähtavaks teha näod, mille nägemine nägijat kohutab ja peletab. Hirm hirmutab, sest on ise hirmus.

Hirmul on mitu  juurt ja süüd. Meil ei ole olnud aega ja võimalust rahvusena eneseteadlikuks kasvada. Sajandite vältel ühe suurvõimu alt teise alla lükatuna oleme pidanud hulga jõudu kulutama pelgale ellujäämisele, võimalust mõtestada iseenda olemist on tulnud leida nii vaimselt kui ka aineliselt erakordselt keerulistes oludes. Rohkem kui kuuekümne aastane võõrvõimu all elamise kogemus elab seda mäletavate inimeste alateadvuses oma kontrollimatut elu edasi. Agressiivse idanaabri tegevus Ukrainas toidab ajaloolisi hirme jõudsalt ja järelejätmatult.

Suurte hirmud väljenduvad teisiti kui väikeste omad. Kui suur ja tugev kardab, siis ta ründab, sest tema poolel on vägi, mis ei põlga vägivalda. Väike tõmbub valuhirmus endasse, vahel vaikusse, otsib ellujäämise võimalusi. Teinekord teeb ennast pisku pisemaks, kui päriselt ongi. Mida suurel on hulganisti, seda väikesel vähe. Mida enam väike kardab, seda kergem on suurel rünnata.

Ometi ei tähenda väiksus automaatselt väetiolemist või vaikusse vajumise vajadust. Väikese sisemine vägi võib olla suur. Suur on selle vägi, kelles pole hirmu.

Meil on hirme palju. Me kardame oma riigi pärast, sest riik on rikkus, mida oleme saanud nautida nii vähe. Me pelgame, et seda vähest, mida meil on, võib jagades vähemaks jääda. Et keegi teine otsustab tähtsaid asju meie eest, küsimata, mida meie ootame. Pelgame pelgupaigatust – kaitsva varju kaotamist, paopaiga pagemist, julgemata küsida, milles see paopaik päriselt elab, kust on see pärit ja kuidas püsib.

Kes enda paopaiga pärast mures, see pelgab muidugi tulijaid pagulasi. Kui enese paopaik on pisike ja täpselt ei tea, milles see seisneb, siis ei tea ju ka seda, palju pagulasi sinna mahub, ja kas üldse. Parem ärme paota ust –  see kipub nii kergesti peale.

Seoses pagulaste vastuvõtmise vajadusega on küsimus, mida tähendab olla eestlane, väärt vastset küsimist, sest see võiks aidata leida vastuse ka küsimusele, millel rahvuslik eneseteadvus püsib –  ja jõuda viimaks mõistmiseni, et see on midagi, mida ei jää jagades sugugi vähemaks; et see on viimaks võõrandamatu, ka vaenulikule võõrale vägivallaga võtmatu.

Sellisesse paopaika jõudmiseks peaks rahvusest korrakski lahti laskma ja käänduma keelde. Keel on rahvusest ja riigist palju vanem – ja kindlam. Rahvus on alati haavatav, sest see on sündides kaasa saadud ja muutmatu. Keelt seevastu saab õppida, ja kuigi emakeelde sünnitakse, õpitakse seda selles elades terve elu. Iga keele juurdeõppimine laiendab emakeele kuulmist ning teeb maailma avaramaks.

Rahvused kipuvad üksteisele vastanduma. Öeldes, et oled üks, oled andnud teada, et sa pole mõni teine. Keel on alati ühendav. Ühise keele leidmine tähendab kujundi üldistusest konkreetsusse tagasi laskudes muu hulgas ka seda, et on leitud ühine keel, milles keelde ja keelitusi vahendada ning selle kaudu ühise mõistmiseni jõuda.

Keelt ei saa ära võtta, see on võõrandamatu vara. Keel oli enne rahvust ja riiki ning jääb pärast neid. Emalt sünniga kingituseks saadud keel on ühtlasi maailma mõistmise mudel, mis kasutamisest sugugi ei kulu ja mida võõrale edasi andes kübetki vähemaks ei jää. Mida rohkem kõnelejaid, seda kauemaks jätkub juttu. Eestlastele on alati meeldinud kuulata, kuidas keegi nende keelt võõrapärase intonatsiooniga kõneleb. Ma usun, meile meeldib seda kuulata, mismoodi tulijad eesti keeli esimesed sõnad lausuvad.

Olgem lihtsalt varmad oma keelt jagama! Keelt jagades jagame seda, kust me tuleme, mis me päriselt oleme ja kuhu oleme teel. Keelt jagades avame oma meelt ja mõtet, ja jagades õpime seda ka ise (uuesti) tundma. Rohkem kui tulijaid tuleb peljata neid meie endi hulgast, kes ei loe, küll aga kirjutavad, sest tänapäeval ei pea kirjutamiseks enam lugeda oskama. Aga kes oskab lugeda, see teab lugusid, ja lood juba edasi kõneldes ei kulu – või siis kuluvad uuesti, paremini pähe. Kes teab omi lugusid, tahab kuulata ka teiste omi.

Muidugi ei mõtle ma, et kõik tulijaid peaks keeleõppe kaudu nii eestlasteks tegema, et nad nii meie sarnaseks muutuvad, et esimesel võimalusel Soome tööle putkavad (ehkki seda nad teevad ilmselt niikuinii, kui saavad aru, kui külm siin on ja kui vaesed me oleme). Ma ei pea silmas ka mingeid karme keeleeksameid ega üldse midagi sellist, mis käib keele kui riigi võimuinstrumendi juurde. Pigem lihtsalt seda, et ärme hakka nendega kohe inglise keeles rääkima, nagu me venelastega nii kergesti vene peale üle läheme. Räägime nendega ja laseme neil rääkida.

Pagulaste saabumine on meile võimalus end eestlastena (uuesti) mõista ja laiendada oma eneseteadvust enesekindluse suurendamise kaudu. Kindlus, mis elab keeles, on löömatu linn, vallutamatu vald, mille eluala suurendamine on meie huvides. Keele kõnelejate hulga suurendamisega avardame oma paopaika, kus elab rahvuse püsi.

Nii et kui kõneleb eesti keelt – järelikult on eestlane! Mind ei kurvastaks sugugi, kui eestlaste nahk saja aasta pärast tooni võrra tumedam on või pruune silmi rohkem näeb. Aga kui siinmail tolle aja peale veel eesti keeles lugeda ja kirjutada mõistetakse, riik püsib ning tööd ja leiba jagub, siis oleme saanud palju rohkem iseendaks, kui oleme praegu – ja näidanud, et väikese vägi on võimatult suur.