Kallis, ära kingi mulle teemante

Minu silmis on kalliskividel tehislik väärtus ja nende olemasolu ei muuda maailma mitte kuidagi paremaks. Enamik inimesi ei tee ju vahet, kas kellegi kõrvas ja kaelas ripub tuhandeid, sadu või hoopiski kümneid eurosid maksev ehe. Väärtusest saadakse reeglina sotti alles siis, kui omanik on uhkelt nende hinna teatavaks teinud.

2013. aastal tehtud uuringu järgi maksid ameeriklased kihlasõrmuse eest keskmiselt 4000 dollarit. See on rohkem kui nende keskmine kuupalk. Samal ajal elab keskmine ameeriklane üle oma võimete ja ta satuks tõsistesse raskustesse nii pea, kui tema sissetulek peaks mingilgi määral vähenema. Tasakaalust väljas pole aga mitte ainult meie läänenaabrid, see on tänapäeva maailma argipäeva reaalsus.

Mõttetuid väärtusi on veelgi ja mitte vähe. Ma loodan siiralt, et meie riigikogu võtab MTÜ Loomuse esitatud pöördumist tõsiselt ja keelustab Eestis karusloomakasvatused. See on järjekordne valdkond, mida pole tegelikult vaja – loomad ei pea surema selleks, et inimestel oleks end millegagi ehtida ja enda väärtust tehislikult upitada. Tõtt-öelda on kogu karusnahatööstuse kontseptsioon lihtsalt õõvastav. Jah, tegu on äriga, mis täidab paljude kukruid, ent mille nimel? Sama kehtib loomaõiguste piire kompavate lihatöösturite kohta, samuti jäävad tihtipeale tähelepanuta lood, mis seisavad ühe teemandi poeletile jõudmise taga.

Lihtne on ju eirata midagi, mis silme eest peidus. See arusaam sööbis mulle ajju juba aastaid tagasi ülikooliõpingute ajal, kui mu ühiselamu toakaaslane oma äsja soetatud kallist naaritsakasukat küll ühele, küll teisele õlale paigutas ja end peegli ees imetles. „Ega mina seda looma ära tapnud,“ ütles ta mind ärritava nipsakusega. Pange tähele – neiu elas samal ajal ühiselamus, jagades kulude kokkuhoidmiseks tuba võhivõõra minuga.

Maailm oleks kordades parem koht, kui me lõpetaks enda ehtimise hinnasiltidega. Üha enam on olnud juttu sellest, kuidas saada rikkaks. Kõik ju unistavad sellest – kindlustada oma majanduslik seis igavesti! Kõlab uhkelt ja elementaarselt. Paraku unustatakse tihtipeale ära, et finantsvabadus ei võrdu tegelikult rikkuse ja võimalusega end ehtida ebavajalikuga. Esimene samm muretuma elu poole on prioriteetide paikapanemine. Ega ürginimene ka mammutit vaid selleks küttinud, et end sündsamalt riide panna. Liha läks toiduks, kasukad vammusteks, luudest tehti nõusid ja tööriistu. Kuidas teile meeldiks õhtuks süüa naaritsakotletti ja tšintšilja-šnitslit?