Jõulunänn tuletab meelde olulist

Kolm aastat tagasi veetsin oma elu nukraimaid jõulud. Asi polnud selles, et õues oli 40 kraadi kuuma ja toas undas pidevalt õhukonditsioneer, ega ka selles, et olin ümbritsetud lääneliku elustiili tarbimishullusega, kus hiigelkaubamajades higistavad jõuluvanad kandsid palja jala peal sandaale. Ma lihtsalt olin selleks ajaks olnud pea poolteist aastat oma perest ja lähedastest eemal ning miskipärast jõudis see mulle just neil jõulupühadel eriti teravalt kohale. Läks veel pool aastat, enne kui ma läksin lõpuks koju.

Nagu paljud pered tänapäeval, on ka minu oma mööda Eestit ja maailma laiali. Pärast enda nukraid jõule on mul pühade ajal suurim väljakutse just see, kuidas võimalikult palju perest saada korraks aastas kokku. Kingituste ja kaunistuste trall läheb iga aastaga mööda üha kaugema kaarega.

Kui seni on muret tuntud selle pärast, et jõulupühad on muutunud ülimalt kommertslikuks, siis nüüd on minu lähedased andnud oma panuse selleks, et tuua tagasi jõulude algne mõte. Vahet ei ole, et jõulunänn on poelettidel novembrist saati. Võib-olla ei tulekski nänni vaadates mõelda, et see nõuab ostmist. Võib-olla tasuks seda vaadata kui meeldetuletust, et on aeg tõmmata pidurit, heita argimured kõrvale ja hakata rohkem mõtlema lähedastele. Muidugi võiks ja peaks seda endale tuletama meelde iga päev, aasta läbi, kuid tegelikkuses kipuvad meil olulised asjad ikka aeg-ajalt meelest minema.

Oleks tore, kui praegu poleks samasugune ilm, nagu oli jaanipäeval. Ent lõpuks loeb siiski see, mis on igaühel südames.