Inimelu maksku kõigile sama palju

Inimese elule pole võimalik hinnasilti külge panna. Kui kindlustusseltsid on juba otsustanud seda siiski teha, võiks igal elul olla üks ja sama hind. Tundub väär eelistada ühe elu teisele või otsustada ühe arsti tervisehinnangu põhjal, kellele mis summa eest kindlustust anda. Nagu oleksime kõik autod, kelle väärtus kulumisega kahaneb. Tegelikkuses on ju vastupidi – mida väärikam iga, seda avaram silmaring ja suurem kogemustepagas. Sealjuures pole vahet, mis haigust inimene põeb või on kunagi põdenud.

Miks ei piisa teinekord võrdseks kohtlemiseks sellest, kui inimene käib tööl nagu võrdne võrdsetega, maksab makse ja on hea inimene?

Me eeldame, et kõik inimesed on võrdsed. Eeldame, et iga inimese elu on väärt päästmist ja sellesse panustamist. Et suures plaanis pole üks teisest parem või väärtuslikum. Ideoloogiliselt. Ometi sõidavad elukindlustusega sisse käärid.

Kindlustusseltsidel on elu kindlustamise jaoks koostatud tabelid, kuhu inimesi paigutatakse tervisliku seisundi järgi. Inimesed lahterdatakse hinnaklassi. Õnnelik on see, kel pole mõnd kroonilist või võib-olla kunagi tulevikus korduda ähvardavat haigust. Rõhutan „võib-olla korduvat“.

Mainekas ja pikaaegne perearst Anneli Talvik ütles Äripäevale, et teinekord paigutavad kindlustusseltsid väga erineva raskusega haigused samasse lahtrisse. Oma kogemuse põhjal ütles ta, et elukindlustust taotlevad ikkagi terved inimesed. Need, kel mõni „viga“, neil pole elukindlustuse juurde asja.

Võib vist öelda, et elukindlustus on mõeldud tervetele. Kindlustusseltsid soovitavad ju ise ka inimesel mõelda elukindlustuse peale siis, kui ollakse terve. Samuti soovitavad seltsid inimesel tulla enda elu kindlustama avatud kaartidega, laotades kõike lauale.

Kuidas aga aru saada sellest, kui elukindlustust ei saa üks noor mees, kes on põdenud tuberkuloosi ja on sellest tervenenud püsiva kopsukahjustuse hinnaga. See ei piira kuidagi tema töövõimet valitud erialal. Kuidas mõista seda, kui ta ei saa elukindlustuse letis siiski kindlustust, isegi avatud kaartidega? Paljude meelest on see ilmselt normaalne. Kuid miks see siis ideoloogilises ja inimlikus plaanis kriibib? Kas oleme tõesti juba nii tuimaks muutunud?

Jah, äriettevõte peabki teenima kasumit. Kui aga vaadata asja inimlikust aspektist, siis kas elu ongi ainult kasum-kahjum? Kui meie elu pikas plaanis võib-olla ei tooda cash-flow’d nii palju kui mõne teise elu, kas siis pole see väärt investeering? Vabandust, kuid see on julm ja üheülbaline vaatenurk.