Hirmu ja ahnuse nõiaring

Investor Toomas, minu suur eeskuju ja õpetaja, laitis möödunud nädalal Tesla aktsia soetamise maha, sest hind liiga kõrge, kasumit ei teeni ning fundamentaalnäitajad ratsionaalselt võttes lootusetult kehvad. Mina aga olen Tesla puhul erinevalt Toomasest optimismi täis.

Esiteks on elektriautod vaieldamatult tulevikutrend, teiseks on Tesla asutaja Elon Musk oma liidriomadustelt ja läbilöögivõimelt sama atraktiivne nagu Bill Gates või Steve Jobs oma suurte tegude alguses ning need kaks tegurit tõmbavad Teslale tulevikus kliente ligi nagu kärbseid kleeppaberile ning veel olulisem, Tesla ja Muski isik toovad firmasse arvukalt andekaid töötajaid, parimaid insenere ja turundajaid. See on aga sedavõrd suur kapital, mis muudab Exceli põhjal tehtud analüüsi mõttetuks.

Tuletame meelde, kui Apple tuli turule uue iPhone’iga, tundus ka Apple’i aktsia hind lootusetult kõrge ning näiteks Nokia turvaline ja kindel fundamentaalselt põhjendatud tulevikuaktsia. Ometi, juba mõne aasta pärast olid Apple’i aktsionärid kümneid kordi rikkamad kui Nokiasse panustanud ratsionaalsed tarkpead. Ennustan, et Toomase tüüpi alahoidlikud väikeinvestorid, kes näiteks praegu panustavad Tesla asemel Volkswagenisse, kratsivad viie aasta pärast samuti kurvalt kukalt, kui näevad Exceli tabelist tagantjärgi oma maha magatud võimalust.

Keeran nüüd tuurid maha ning annan endale aru, et investor Toomas leiaks küllaldaselt argumente, et minu pimedat usku Teslasse naeruvääristada. Kogu aktsiainvesteeringute võlu ja valu ongi selles, ei mina, Toomas ega ka Warren Buffett ei suuda praegu tulevikku täpselt ennustada, ka ligilähedaselt mitte. Targad saame olla vaid takkajärgi. Investeerimisotsused aga tuleb teha praegu.

Praegu on aga investorid närvilised, kuus aastat kestnud kuldaeg aktsiaturgudel on saanud läbi. Enamikul meist vaatab portfellist vastu viimase aasta jooksul tekkinud kopsakas kahjum. Börsiuudiste foon annab signaale seinast seina. Ühelt poolt räägitakse, et Euroopa ebakindlus ja kasvu pidurdumine Hiinas vallandab kohe-kohe 2008. aastaga sarnase krahhi aktsiaturgudel. Teiselt poolt on aga suurfirmade tulemused rahuldavad, rahatrükk Euroopas jätkub, hoiustamine on muutunud olematute intresside tõttu mõttetuks ning rahal pole justkui kuhugi mujale voolata kui aktsiatesse, mis omakorda võiks põhjustada uue buumi. Väikeinvestoril on käes aeg, kus õigete otsustega võib saada väga suuri võite ja valesti käitudes hoopis rängalt kaotada.

Nõrganärviliste jaoks on kindlasti mõistlik käitumine müüa oma aktsiad ja fondiosakud ja hoida sääste pangakontol. Ehkki hoiuste pealt küll intressi ei teeni, ei söö olematu inflatsioon ka sinu raha väärtust. Preemiaks on rahulik uni ning sa ei pea enam arvutiekraanilt vaatama depressiivseid punaseid numbreid. Mõistlik strateegia, mille ainsaks miinuseks on see, et me magame garanteeritult maha kõik tulusad investeeringud, mida turg meile praegu on ette söötnud. Ühesõnaga ei liha ega kala, aga üldsegi mitte kõige kehvem võimalus, mille Eesti hoiustajate valdav enamik on omaks võtnud.

Kõige riskantsemas seisus on agressiivsed väikeinvestorid, kes teevad ikka ja jälle ühe ja sama vea: hakkavad tõmblema. Tüüpiline näide: aktsiaturud on nädal aega langenud, investorit haarab hirm, ta müüb maha enim langenud aktsiad. Järgmisel nädalal aga aktsiaturud tõusevad, investorit haarab vastupandamatu soov kaotatu tasa teenida ning ta teeb mõned emotsionaalsed ostud. Tsükkel kordub ning võite kindlad olla, et üheksal juhul kümnest kuulute mõne aja pärast suurimate luuserite seltskonda. Eriti dramaatiliseks läheb asi siis, kui hakkate emotsionaalselt kasutama ostuoptsioone, lühikeseks müümist ja võtate investeeringuteks laenu. Siit on vaid üks samm kasiinosõltuvuse tekkimiseks, mille tagajärjel kaotate lühikese ajaga kogu oma vara ning kogute kopsaka võlakoorma.

Maailmas on ilmunud sadu börsiõpikuid, kus on seda kõike tuhandeid kordi kirjeldatud, aga üllataval kombel inimene ei õpi ning suur hulk hasartseid väikeinvestoreid langeb ikka ja jälle samasse auku. Kusjuures seda ei juhtu sugugi ainult rumalate või kogenematutega. Hirmu ja ahnuse nõiaring lööb sageli jalad alt ka majanduslikult haritud investoril ja isegi elukutselisel turukauplejal. Emotsioon on väikeinvestori kuri vaenlane. Ärge laske ennast juhtida seljaajul, tehke investeerimisotsused peaga!

Milline siis on parim investeerimisstrateegia? Teoreetiliselt me ju seda teame, aga tegelikus elus ei kipu millegipärast lõpuni järgima. Praeguses heitlikus päevas tuleks säilitada stoiline rahu. Ajalugu õpetab, et aktsiainvesteeringud on alati tulusad, mistahes 15aastase tsükli puhul. Teisisõnu, kui me jääme valitud investeeringutele kindlaks, siis päeva lõpuks oleme teeninud märksa enam kui alalhoidlikud säästjad ning mõõtmatult rohkem kui tõmblejatest päevakauplejad. Seejuures kehtib jätkuvalt ajahambale vastupidanud kuldreegel: ära hoia investeeringuid ühes korvis. Isegi piiritu usk Teslasse ei tohiks meid pimestada, sest kogu mäng ühele kaardile on ebamõistlik risk.

Riskide hajutamiseks on üheks käepäraseks võimaluseks kasutada aktsiafonde, kus fondihaldurid jagavadki sinu investeeringud erinevate varade vahel ära. Miinuseks on aga fondide sisenemis-, väljumis- ja haldustasud, mis eriti pikas perspektiivis (näiteks pensionifondide puhul) vähendavad sinu võitu märgatavalt. Seepärast soovitan enne fondi investeerimist korra enda jaoks need asjad läbi arvutada.

Minu arvates on parim viis jätkuvalt investeerida otse aktsiatesse. Näiteks kui soovime panustada 10 000 eurot, siis piisab riskide hajutamiseks täiesti viiest aktsiast. Saaksime igati soliidse portfelli kui ostaksime kaks USA, ühe Euroopa, ühe Jaapani ja ühe Hiina tugeva turupositsiooniga suurfirma aktsia. Konkreetse valiku puhul võime julgelt lähtuda oma sisetundest. Kas osta ka mõni Eesti aktsia? Miks mitte, kuigi riskitase on neil märgatavalt suurem. Ise ma hoian jälgimisnimekirjas Tallinki ja Merko aktsiat.

Kuigi börs tundub kõige loomulikum ja käepärasem investeerimiskoht, tasub riskide hajutamiseks kasutada ka alternatiive. Näiteks kui 40% meie varadest on aktsiates, siis 20% võiks olla võlakirjades, mille puhul on käepärasem kasutada vastavaid fonde. Kuniks inflatsiooni pole, võib kolmandiku vara julgelt hoida ka rahas, mis annab lisaks ka paindlikkuse. Kui meie riskivalmidus on suurem, siis miks mitte kaaluda ka väikse osa investeerimist ühisrahastusprojektidesse, mida näiteks Äripäevas aktiivselt reklaamib Fundwise. Konservatiivse rahapaigutusena tagab hea une ka uuemapoolne korter Tallinna kesklinnas.

Kuidas ma ise olen väikeinvestorina praegu käitunud? Aasta esimesel nädalal tabas mind ühtepidi hirm ja teistpidi soov oma 2–3 aastat tagasi koostatud aktsiaportfell ringi vaadata ning ma müüsin kõik aktsiad peale Tesla. Praegu on mul 30% varadest Euroopa valitsuse võlakirjafondis, arvestusega teenida sealt väikse riskiga mõõdukat tulu. Teised 30% investeerisin spekulatiivselt toorainefondi, arvestusega, et seal ei saa pessimism kesta igavesti. Üles-alla hüppav Tesla aktsia moodustab varadest ligi 5% ning ülejäänud osa säästudest on sularahas jagatuna pooleks eurode ja dollarite vahel. Samal ajal on mul jälgimisnimekiri paarikümnest põnevast aktsiast, milles parimatesse kavatsen aasta jooksul investeerida. Enda ligi 20aastase väikeinvestori karjääri jooksul on mul aastane tootlus 7–8%, mis on üksjagu parem keskmisest Eesti aktsiafondist, kuid jääb tublisti alla näiteks investor Toomasele. Tulevikus oleksin väga rahul, kui suudaksin tootluse tõsta 10%ni.

Suures plaanis on aga nii minu kui iga üksiku väikeinvestori investeeringute maht mikroskoopiline. Samas on Eesti Panga andmetel eraisikute hoiuste maht viimase kümne aasta jooksul ligi kolmekordistunud ning jõudmas hiiglasliku 6 miljardi euro piirini. Kurb on aga see, et valdavalt seisab see raha pangakontodel ja ei teeni midagi. Minu meelest tohutu realiseerimata potentsiaal. Kui inimeste mõttemaailmas tekiks muutus ning varade tootlus jõuaks 5%ni, siis tähendaks see jõukuse kasvu ja täiendavat rahasüsti majandusse 300 miljonit eurot aastas.