Kingitud hobuse suhu ei vaadata

Kui maailm kingiks Eesti riigile 100. sünnipäevaks neljarealise Tallinna-Tartu maantee, siis ei võtaks valitsus ja rahandusminister seda vastu. Sest lume koristamise kulud oleksid siis suuremad ja raha ei saa maanteel sõitmise eest ju võtta. Aga ühe tulevikustsenaariumi järgi just seda maanteed meile kinkida tahetakse.

Tartu ja Tallinna vahel liiklemine on hullem terviserisk kui suitsetamine. Selle maantee liikluses osalemisega tõuseb vereõhk, juba teelemineku eel hakkab inimene närveerima ning käed värisevad veel mitu tundi pärast kohalejõudmist. Need viis tundi võid rahulikult oma elust maha tõmmata. Nõrganärvilisemad panebki see suitsetama ja jooma.

Tartu maanteel sõidab üle 5000 inimese päevas. Kui võtame selle läbimise negatiivse psühholoogilise mõju ajaks viis tundi, siis: maantee turvalisemaks tegemine muudaks 25 000 inimelu- ja töötundi päevas efektiivsemaks. Kui sõitjad saaks olla oma mõtetega omaette, nii et liiklusolukorrad neid ei lõhu. Kui pidev pidurdamine, kiirendamine ja vandumine muutuks rahulikuks kulgemiseks. Kui saaks kas kaaslastega autos või siis hands free ühenduse kaudu vestelda pere ja kolleegidega kogu maailmas.

Tahame või ei, Tallinn jääb Eesti südameks ja veduriks. Kui teeme kauges külas korda kilomeetrise teejupi talu juurest poeni või postkontorini, aitab see elu seal metsanukas ehk säilitada. Kui aga parandame Tartuga ühel või teisel viisil seotud 300 000 inimesel juurdepääsu keskusele, aitab see kindlasti säilitada elamiskõlblikku keskkonda tervetes linnades ja külades väljaspool Tallinna. Mitte Eesti Rahva Muuseum või sotsiaaldemokraatlikud ulmelised maksuerisused ei ole regionaalpoliitika, vaid neljarealine Tartu maantee. See oleks parim regionaalpoliitiline meede, mis mõjuks korraga vähemalt poolele Eestile.

Suurbritannias on mõistetud, et Londoni monopoolsus on kahjulik riigi arengule, sest puudub sisemine konkurents. Seal mõeldakse, kuidas kunstlikult turgutada Manchesteri. Meil oleks vaja turgutada Tartut, et tekiks Tallinna ja Tartu konkurents (mitte ainult Rocki ja Cramo vahel). Töökohtade, firmade, kultuuri- ja hariduselu edenemine Tartus mõjuks positiivselt ka elule Virumaal ja Mulgimaal. Tartust oleks vaja teha Tallinna kui võimu ja äri keskuse kõrvale kultuuri ja hariduse kants. Hea ühendus aitaks sellele kindlasti kaasa.

Tee ehitamisel lisanduks veel ajutine majanduse ergutamine ehituse perioodil, tööd ja palka oleks suurel hulgal ehitusega seotud firmadel ja inimestel vähemalt viis aastat. Kõik see suurendaks nii era- kui ka valitsussektori efektiivsust, mis muudaks Eesti ettevõtted konkurentsivõimelisemaks, mille tõttu laekuks ka eelarvesse rohkem tulevikus.

Huvitav, kui palju maksab reformierakondlik beancounter'liku tasuvusanalüüsi järgi üks inimelu aastas? Aga kümme? Kas tõesti on võimalik, et see kingitus ei tasu ära?

Euroala riikide keskmine laenukoormus on ligi 90% SKPst. Eestis tähendaks see laenukoormust ligi 20 miljardit eurot praeguse ligi 2 miljardi asemel. Kui eelarve tulud on 8 miljardit ja kui eelarve on tasakaalu lähedane, on seda võlga võimatu tagasi maksta normaalinflatsiooni tingimustes. Väidetakse, et kogu maailma varad on 70 triljonit ja kohustused 200 triljonit. Ettevõtluse keeles tähendab see, et kohustused ületavad käivet 2,5 korda, EBITDA on negatiivne ja tagatised ei kata pooligi kohustusi. Kuidas sellist olukorda nimetatakse?

Ei, see pole pankrot. Maailma poliitikute käes on võimas relv kohustuste vähendamiseks. See on inflatsiooni tekitamine, raha juurdetrükkimine. Suurriikide poliitikud on ehk enestele teadmata, kuid kindlalt kokku leppinud, et nad ei maksa laenude põhiosa mitte kunagi tagasi.

Kui ehitaksime seitsme aasta jooksul valmis neljarealised teed Tallinnast Narva, Pärnusse ja Tartusse, rajaks samadel suundadel kiire raudtee, mis ühendaks linnad otse Tallinna lennujaamaga, investeeriksime jõuliselt sotsiaalmaksulae kehtestamisse ning teeksime mõned nipet-näpet teod spordi ja kultuuri arendamisse ning sellistesse vidinatesse nagu e-kodakondus, siis halvimal juhul õnnestuks meil tõsta Eesti laenukoormus poolele Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Ja seda ka vaid juhul, kui meie SKP ei tõuse sel ajal meie tehtud investeeringute tulemusel jõuliselt ning kui inflatsioon ei kiirene. Eeltoodu alusel avastada 7 aasta pärast, et laenukoormus ei olegi nende investeeringute tagajärjel tõusnud. Võimalik, et on isegi langenud.

Laen iseenesest ei ole halb, küsimus on selles, keda me valime ennast valitsema ja laenu kasutama. Reformierakond teeb asju ainult siis, kui see on neile kasulik. Praegu on Eesti arengu võti valitsuses tegelikult IRLi käes. Kas IRL julgeb selja sirgu lüüa ja öelda, et nüüd teeme Eestis ära need ja need asjad, kas või laenuga, või soojendatakse oma ministritoole Eesti arengu arvelt edasi. IRL peaks viima valitsusse tarkuse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.