Siim Kallase olematu võimalus

Kallase võitlus Kadrioru pärast on ette kaotatud, kuna tema koduerakond pole asunud Kallase presidendipüüdlusi toetama. Osa Reformierakonnast paistab olevat koguni Kallase kandideerimise vastu. Nad ei pea teda parimaks kandidaadiks ehk ei usu ka ise Kallase võitu. Sellises olukorras on väga keeruline valimistel edu saavutada.

Otsusega end ise üles seada pani Kallas Reformierakonna juhid raske valiku ette. Lisaks valas ta veel laupäeval õli tulle, kui ütles, et kandideerib valimistel ainult tingimusel, et teda esitab kandidaadiks Reformierakond. Mujalt ta ei hakka endale tuge otsima.

Kallas muutis Reformierakonna praegustele juhtidele väga keeruliseks võimaluse hüpata valimiskarusellile mõne teise isikuga. Tema kampaania avapauguga kiirustamine oligi tõenäoliselt tingitud sellest, et ennetada Reformierakonna mõnda teist valikut, nt Marina Kaljuranna esitamist.

Reformierakond on praegu keset silda ning ei suuda otsustada, kummale kaldale tasub astuda. Osa Reformierakonnast ei soovi tulla Kallase taha, sest peab tema võimalusi presidendiks saada olematuteks. Peljatakse, et nii tuuakse taas avalikkuse tähelepanu alla auesimehe vanad luukered (R-Hooldus, VEB Fond, 10 miljoni dollari skandaal). Selle asemel, et presidendikampaaniaga erakonna populaarsust kergitada, kardetakse hoopis Reformierakonna maine langust.

Kindlasti on aga erakonnas ka suur hulk neid, kes näeksid Kallast Reformierakonna kandidaadina. Lisaks on Kallase taha koondunud mitu mõjukat äriliidrit ning ma arvan, et ka meedia suhtub tema kandidatuuri üpris soosivalt. Sellest on aga vähe kasu. Kampaania võib olla küll väga õnnestunud ja Kallase populaarsus hakata kasvama, kuid järgmise presidendi panevad paika need inimesed, kes kontrollivad hääli riigikogus ja valijameeste kogus. Kallas pole nende favoriit.

Lisaks koduerakonna kõhklustele kahandab Kallase võimalusi ka see, et IRL, sotsid ja Vabaerakond on asunud otsima ühist kandidaati. Sellise teatega tuli presidendi valimisteks loodud uus kolmikliit välja pärast Kallase presidendikampaania avapaugu avalikustamist. Ajastus polnud sugugi juhuslik ning see on järjekordne argument, mis toetab arvamust, et Kallase võiduvõimalused on olematud.

Presidendivalimised on kujunemas sotside ja IRLi võimaluseks kand maha suruda ning näidata avalikkusele, et nad pole Reformierakonna puudlid. Reformierakonna koalitsioonipartnerid panid peaministripartei fakti ette – kas tulete neljanda jõuna toetama meie kandidaati või läheb otsustamine valijameeste kogusse. Presidendikampaania pikendamine töötab sel korral ainult EKRE ja Mart Helme kasuks. Kallas ei ole see kandidaat, kes võib ärgitada riigikogus koalitsiooni ja osa opositsioonist koostööle.

Kogenud poliitikuna oskab Kallas väga hästi hinnata enda võiduvõimalusi. Seetõttu võib Kallase presidendikampaaniasse sekkumise põhjuseks olla hoopis midagi muud. Ta võtab alanud kampaaniat kui ühte ette kaotatud lahingut, mis aitab lõpuks võita sõda.

On selge, et Kallas tahab endiselt rääkida kaasa Eesti sisepoliitikas ja teda ei rahulda aktiivse pensionäri roll, kes ülikoolis loenguid peab ning ajalehtedesse liberaalse maailmavaate kaitseks arvamusartikleid kirjutab. Kui laupäeval avapaugu saanud kampaania ei peakski aitama Kallasel jõuda Kadrioru lossi, siis võib see kampaania aidata tal hoopis jõuda Stenbocki majja ehk peaministri toolile. Selleks on Kallasel kaks võimalust.

Esimene tähendab Reformierakonna sisest võimupööret. Kallasel on Reformierakonnas tugev toetuspind ning laupäeval alanud kampaania võib aidata tal muutuda erakonnas Rõivasest populaarsemaks. Tema uus esiletõus koduerakonnas võib toimuda esimehe ja auesimehe omavahelises ausas konkurentsis. Aga võib ka juhtuda nii, et Rõivas loovutab ise esimehe koha. Reformierakonna juhatusel võib olla kiusatus korrata senist eduvalemit. Järgmiste riigikogu valimiste võitmiseks on vaja hiljemalt kahe aasta pärast teha erakonnas juhivahetus ning üks senistest koalitsioonipartneritest välja vahetada. Kallas võib sobida selleks inimeseks, kes Rõivaselt-Rosimannuselt teatepulga üle võtab.

Teine võimalus tugineb ühel kõlakal, mis ettevõtjate seas ringleb. Olen kuulnud jutte, et Kallas mõtleb uue erakonna loomisele ning otsib sellele ideele ettevõtjate seas toetust. Pärast seda, kui Andrus Ansip keeras Reformierakonna tegeliku näo oluliselt konservatiivsemaks, on Eesti parteimaastikul tekkinud üks tühimik. Meil pole erakonda, kes esindaks liberaalset maailmavaadet eelistavaid inimesi. Nende jaoks on Reformierakond momendil hädavariant, mis parema alternatiivi tekkides kõrvale jäetakse.

Presidendivalimised annavad Siim Kallasele väga hea võimaluse enda maailmavaadet valijatele meelde tuletada ja oma ideid tutvustada. Kaotus presidendikampaanias või Reformierakonna juhtide otsus mitte tulla Kallase seljataha võib anda väga hea ettekäände uue partei asutamiseks. Uus erakond ei konkureeri kindlasti valimisvõidule, kuid sellest parteist võiks valimiste järel saada võimukõneluste kaalukeel ning Kallasest inimene, kellele ollakse valmis kompromissina loovutama peaministri koht.

On öeldud, et Kallas võttis endale presidendikampaanias edumaa, sest kõik teised konkurendid on urgudes peidus ning seetõttu saab Kallas üksi platsil särada. Suureneva populaarsusega pole tal aga midagi teha, sest presidenti ei vali rahvas. Seetõttu ma olengi arvamusel, et laupäeval ei alanud mitte presidendikampaania, vaid Kallas alustas maratoni, mille finiš asub Stenbocki majas. 

Kusjuures tal on võimalik teekonna läbimiseks valida mitu rada. Kui Reformierakonna liikmetest toetajaid tuleb raja äärde kaasa elama vähe, siis on võimalik astuda rajale, mille ääres teda ergutavad need valijad, kes vahetaksid Reformierakonna uue liberaalsema poliitilise jõu vastu. Kallasele jääb alles ka katkestamise võimalus. Seda juhul, kui järgnevate kuude arvamusküsitlustest selgub, et Eesti inimestele on ta eilne päev.