Miks me vähendame reserve?

Riigi eelarvepoliitika peab toetama tasakaalustatud majandusarengut, suunates madala kasvu ajal majanduse vereringesse rohkem raha. Viimasel ajal on kosta hüüdeid, et riigi reservid põlevad. Kas kõik on nii kurjakuulutav ja kui palju ning milleks üldse riik raha sukasääres peaks hoidma? Küsimustele vastamiseks peaks kõigepealt mõistma, millega seotult reservide maht üldse muutub.

Nii mõnelegi tuleb võib-olla üllatusena, et eelarvepoliitika põhieesmärk ei ole otsustada raha jagamise üle, vaid tasakaalustatud majandusarengu toetamine. Just tasakaalustatud, sest võrreldes buumi ja krahhi vaheldumise tsüklitega saavutatakse nii kokkuvõttes kiirem heaolu kasv.

Majanduspoliitiliselt tähendab see seda, et ülekuumenemise faasis tuleb eelarveülejäägi kaudu likviidsust majandusest vähendada ning ajal, mil sisemajanduse koguprodukt (SKP) ei ole optimaalset taset saavutanud, tuleb eelarvepuudujäägi kaudu majanduskasvu stimuleerida. Riigi reservide muutus ongi seotud majandustsükliga, kuid ei see ei tähenda, et reservid on mõeldud kasutamiseks ainult majanduslanguse ajal.

Praegu jääb Eesti majanduse tase madala SKP kasvu tõttu potentsiaalile alla ehk ressursse ei kasutata optimaalselt. Ja see tähendab, et eelarve eesmärgiks võetakse nominaalne puudujääk, mis toob kaasa reservide kasutamise või võlakoormuse kasvu. Siit ka järeldus – ei saa üheaegselt nõuda netoreservide kasvatamist ja majanduse stimuleerimist. Tegelikult on reservide muutusel lisaks eelarvepositsioonile veel põhjusi – kassast viivad raha n-ö joonealuste teguritena välja laenude tagasimaksed, rahapaigutused riigiosalusega ettevõtetesse ning välistoetustega seotud tulude ja kulude vahe.

Üsna kummastav on lugeda arvamusi, justkui reservide kasutamises oleks praeguses olukorras midagi halba. Samal ajal küsitakse, et miks küll riik laenu ei võta. Ja kui prognoos näebki ette rahavoogude juhtimise instrumendina laenukoormuse suurendamise, siis antakse tihti ka sellele negatiivne varjund. Pole põhjust.

Milleks üldse on vaja reserve, kui on võimalik laenata? Reservid ju erilist tulu ei tooda ning laenuraha on suhteliselt odav. Kuna reservidel võib olla erinevaid eesmärke, tuleb kõigepealt need eristada. Kõige üldisemas mõistes hoitakse reserve likviidsuspuhvrina ja varuks ootamatuste puhul. Riigikassa hallatav likviidsusreserv tagab sujuva rahavoogude juhtimise ning likviidsupuhvri suuruse vajaduse määravad võimalike väljamaksete maht lühiperioodis ning olemasolevad laenulimiidid. Nende tegurite koosmõjus arvutatavat miinimumpiiri ületav summa ei ole ilmtingimata hädavajalik, kuid lisaks likviidsusreservile haldab riigikassa ka stabiliseerimisreservi, mis on varu kõige mustemateks päevadeks. Selle maht eelmise aasta lõpu seisuga oli ligikaudu 400 miljonit eurot ja sinna kantakse otsustuskorras eelarveülejääk ning näiteks Eesti Panga kasumieraldis.

Kui riigieelarve likviidsuse tagab riigikassa, siis majandustsükli suhtes kõige kõikuvamad on hoopis töötukassa tulud ja kulud. Majanduskriisi puhkedes kahanevad tööhõive vähenedes töötuskindlustusmaksed, kuid lisaks kasvavad hüppeliselt ka töötukassa makstavad tööturutoetused. Töötukassa reservid ulatuvad ligikaudu 650 miljoni euroni ning seetõttu on suur osa riigil tervikuna riskide maandamiseks vaja minevast rahast selles taskus olemas.

Riigile vajalike reservide suurus sõltub ka riigi võimekusest kaasata laenuvahendeid, kui selleks peaks tekkima vajadus. Viimase majanduskriisi puhkedes oli olukord võrreldes praegusega võimaluste poolest veidi erinev. Näiteks puudusid finantsmehhanismid juhuks, kui turgudelt laenamine on raskendatud ning üldine valmisolek kriisiks oli Euroopa Liidus samuti ebapiisav. Praeguseks on loodud Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM), mis finantsriske vähendab ning ühtlasi vähendab see vajadust suuremahuliste lisareservide jaoks.

Võiks ju öelda, et hoiame riigikassas vahendeid ainult minimaalse likviidsusvaru ulatuses ja piisava puhvri laenulimiidina. Ka see on võimalik ja teatud tingimustel isegi odavam, kuid stabiliseerimisreservi kaotamist eesmärgiks ei võeta – mustade päevade varu peaks siiski säilitama ning võimaluste piires vaikselt suurendama.

Samas riigikassa reservide kasvatamine mahtudeni, mis kataks mitme kuu kulud, ei pruugi praeguses olukorras olla enam finantsiliselt mõistlik. Eesti riigi rahanduse tugevus on olnud ka otsustusprotsesside paindlikkus. Oluline on jälgida turgudel toimuvat ning oma plaane vastavalt korrigeerida – ka reservide mahu ja reservide ning võla suhte eesmärgid on ajas muutuvad.