Miks meil välja ei tule?

Eesti riigi laenuvõtmisest ja investeerimisideedest räägitakse palju. Debati ajendiks on ettevõtja soov riigile selgeks teha, et võõrvahendite kaasamine kasvuks on tavapärane ja mõistlik. Miks? Sest võõrkapital on odavam kui omakapital ning pikaajalise majanduskavu jaoks on vaja investeeringuid ja arendustegevusi.

Lisan debatti veel ühe mõtte. Selle asemel, et ennast kaitsta tavapäraste stampidega – ei ole ideid ning seepärast ei ole põhjust laenu võtta või võlakirju emiteerida –, võiks riik esitada väljakutse ettevõtjatele: kui loome paremad tingimused kapitali kaasamiseks, kas siis näeme ka erasektori investeerimisaktiivsuse kasvu?

Suurema osa majanduskasvust ja lisandväärtusest loovad väike- ja keskmise suurusega ettevõtjad. Praegu on kohalikud kapitaliturud endiselt alaarenenud ning ligipääsetavad vähestele. Kui aga loodaks parem ligipääs kapitalile, siis tulevad ka investeeringud.

Vaatame üle mere – Rootsi reguleeritud börsile lisandus mullu 80 uut ettevõtet. Balti börsil pole seevastu viimase aasta jooksul tehtud ühtegi uut esmaemissiooni. Vähem kui poole aastaga on Rootsis eeskätt väiksema suurusega ettevõtetele võlakirjade emiteerimiseks mõeldud First Northi alternatiivturule lisandunud kaheksa uut ettevõtet. Kokku on seal kauplejaid juba üle 130. Baltikumi taas kõrvale võttes pole First Northile tänavu lisandunud ainsatki ettevõtet. Midagi näib olevat valesti, kui ühel tuleb hästi välja, aga teisel mitte.

Samal ajal kui avalikud turud kiratsevad, kasvavad reguleerimata finantsturud Eestis täie hooga. Ilma teevad mitteavalikud võlakirjaemissioonid ning kasvukapitali kaasamine ühisrahastusplatvormides. Paljud väiksemad ettevõtted on otsustanud virtuaalsesse reguleerimata finantsmaailma kolida, kuna börsinoteering põhinimekirjas on ühtedele liiga kulukas ja keeruline ning teistele regulatiivses mõttes sootuks võimatu, nagu näiteks tegevusloaga laenufirmadele.

Avalike emissioonide tegemisele on Eestis rohkem kitsendusi kui paljudes teistes riikides. Eestis on iga üle 100 000 euro suuruse emissiooni tegemiseks vajalik regulaatori juures kinnitada vastav emissiooniprospekt ning enne seda läbida tihe juriidilise analüüsi sõel. Tekib küsimus, kas selline aja- ja rahaline kulu on tingimata vajalik väiksemate väärtpaberite emissioonide juures?

Investoritele jällegi meeldib väikeste kulude ja summade kaupa paigutada raha kodumaistesse ettevõtmistesse. Tuntumate kodumaiste kinnisvaraga seotud finantseerimisplatvormide kaudu on raha erinevatesse projektidesse paigutanud juba üle 11 000 investori. Investorite arv nendel platvormidel ületab erainvestorite arvu enamikus Tallinna börsil noteeritud aktsiates.

Usun, et tavabörsidel pole siiski põhjust paanitsemiseks. Nii nagu Uber toob turule uued kliendid, kes varem võisid olla autoomanikud, toovad ühisrahastusplatvormid turule uued investorid. See on positiivne investeerimishariduse ja -harjumuse mõttes.

Suurem mõju majanduskasvule ning kohalike ettevõtete arengule saaks tulla aga uute ettevõtete aktsiate ja võlakirjade lisandumisest kohalikule reguleeritud börsile. Kas mäletate uute kodumaiste ja välisinvestorite suurt huvi ja aktiivsust 1990ndate lõpus Eesti Telekomi aktsiate noteerimisest börsil? Selle järellainetusena sai enamik Eesti börsiettevõtteid avalikkuse kaudu kapitali kaasata. Kohaliku kapitali hulk pangahoiustel ja pensionisäästudes polnud tollal aga kuidagi võrreldaval tasemel praegusega.

Praegu on Eesti pensionifondides 2,7 miljardi euro eest vahendeid, millest vaid väike osa on investeeritud kohalikule turule. Eraisikute hoiuste maht on kasvanud pea 6 miljardile eurole. See varade maht ületab isegi Eesti riigi aastaeelarve. Paraku osaleb sellest suurem osa majanduses vaid kaudselt pankade kaudu või on investeeritud Rootsi ja teiste välisriikide kapitaliturgudele. Kodumaal akumuleeritud kapital võiks, saaks ja peaks oluliselt rohkem osalema Eesti majanduskasvu edendamisel.

Üheks takistuseks institutsionaalsetele investoritele Eestisse investeerimisel on börsi väike turumaht ja olematu likviidsus järelturul. Erainvestorid on pigem eelistanud investeerida kinnisvarasse ja metsa või investeerinud välisturgudele. Likviidsete ja kaubeldavate ettevõtete valik Eesti turul on väike ning ka staaraktsiaid on börsile jäänud vähe. Kindlasti liiguvad asjad lõpuks paremuse suunas – alles eile avalikustas LHV Grupp aktsiapakkumise tulemused ja rõõmustav uudis oli see, et üle 5000 isiku osales märkimises. Börsifirmade mõistes suhteliselt väike ettevõte suundub sellega kohe TOP 3 suurema aktsionäride arvuga börsifirmade hulka. Numbrid aga näitavad teistpidi ka seda, et nii väikese emissioonimahuga jõutakse börsi edetabelitesse.

Praegu puuduvad reguleeritud turul kohalike ettevõtete võlakirjad. Need vähesed (riigi)ettevõtted, kes on emiteerinud võlakirju märkimisväärses mahus, on suunanud oma emissioonimahu peamiselt välisinvestoritele.

Lahendusena näen Eesti riigi ning mitme Eesti riigi äriühingu aktsiate vähemusosaluse noteerimist Tallinna börsil. Eesti edumeelne ja uut kasvu otsiv valitsus peaks näitama eeskuju ning looma paremad tingimused ettevõtete kasvuks. Selleks pole vaja riigieelarvelisi vahendeid ega maksuseaduste muutmist, on vaid vaja luua oma finantsturgude X-tee.

Vajalik on turule tuua investeerimisinstrumendid, et nii välis- kui ka kodumaistel investoritel oleks koht, kuhu investeerida. Avalik aktsiaturg, erakapital, võlaturud ja ühisrahastus peavad arenema ja toimima ühtselt. Ja riigil on siin selgelt oma roll täita.