Ääremaa appikarje

Absurdikategooriasse läheb ka Piirissaare möödunudsuvine sooviavaldus liituda Tartu linnaga. Tartu on saarest 80 kilomeetri kaugusel. Piirissaar oleks Tartule satelliitlinnaosa nagu omal ajal oli Kohtla-Järvele kaugel-kaugel asuv Viivikonna.

Tartul mõistagi pole mingit huvi vanausuliste pensionäride kogukonna haldamise vastu, kes toovad neile ainult kulusid. Riigiraha portaali andmeil käib tööl viis piirissaarlast sajast saarele registreeritud elanikust, kes teenivad keskmiselt kuus 607 eurot.

Kõik sellised soovid ja väljaütlemised võivad olla totrad, aga on üdini inimlikud. Need on Piirissaare elanike meeleheitlikud püüded tuletada riigile meelde, et nemadki on Eestis elavad inimesed. Piirissaarlasi ei tohi jätta üksikuteks hüüdjateks tühjavõitu saarel, neil on täpselt sama suur õigus olla Eesti riigi osa kui igal Tallinna, Tartu või Saaremaa elanikul. Haldusreform oleks ehk selle saare pääsemine, kuid mandril lähima, Meeksi valla ja Piirissaare vahele jääb ikkagi mitu kilomeetrit Peipsi vett, mis lahutavad saarerahvast poest, pangast, arstipunktist ning kultuuri- ja sotsiaalelust.

Tule saarele!

Tallinnast 270 kilomeetri kaugusel asuv Piirissaar on nii vaikne, looduslähedane ja eksootiline paik Eestis, et sinna võiksid tahta kolida maalähedust otsivad noored pered ja end linnaelule vastandavad new age ökoinimesed. Alustuseks oleks vaja vaid väikest kampaania võluvitsa, et sellise saare olemasolu nende teadvusse jõuaks.

Kui Nopri talu peremees Tiit Niilo tõmbas Võrumaal Misso vallale elu sisse puhumiseks käima eduka maalekutsumiskampaania – nii et kool on lapsi täis ja vabu talukohti on vähem kui soovijaid –, võiks riik panna piirissaarlastele õla alla, korraldamaks üleskutset “Tule saarele!”.Kindlasti leidub noori ja ettevõtlikke inimesi, kes tahaksid ja oskaksid elu saarel käima tõmmata, nii et 95 protsenti saarest ei elaks sotsiaalhoolekande peal.