Pensioni pudrumäed ja piimajõed

Eesti pensionisüsteemi, fondivalitsejate, fondide tasude ning tootluse kohta on meedias olnud palju kriitilist arutelu. Samas tahaks aga näha rohkem sisulisi arutlusi süsteemi parandamiseks.

Ikka ja jälle leidub neid, kes pensionifondide teemal sõna võtavad ja väidavad, et selles äris kuhjuvad pudrumäed ja voolavad piimajõed. Samas pole enne Tulevat keegi juba enam kui seitsme aasta jooksul soovinud turule tulla. Praeguseks pole ka Tuleva päriselt n-ö tulnud, sest tegevusluba veel pole. Kas uus kriitikalaine on siiram ja konstruktiivsem?

Pensionifondide turul on puhumas uued tuuled – näib, et turg on piisavalt ligimeelitav uueks sisenemiseks. Seda võib lugeda heaks märgiks Eesti pensionisüsteemi tervisest. Viimase kolme aasta jooksul on pensionifondide turult lahkunud kaks Euroopas tuntud elu- ja pensionikindlustuse pakkujat.

Senine turu koondumine annab mõista, et tulu ei jagu kõigile ootuspäraselt. Usun, et Tuleva on oma plaanid põhjalikult ette valmistanud, ja loodan, et kõlavatest sõnadest jõutakse kaugemale.Oma kogemusest tean, et alustamine on pikk ja keerukas protsess – pensionifondide valitsemiseks on vaja 3 miljoni euro suurust miinimumkapitali, algusaastate tegevuskulude katmiseks peab olema teist sama palju varuks. Näiteks Nordea sisenes pensioniturule 2008. aastal ja asutamisaasta tegevuskulud ulatusid 700 000 euroni. Esimese täispika tegevusaasta (2009) kulud aga ulatusid 565 000 euroni.

Arvestatavad kulud tekivad ka tõhusa tegutsemise juures, sest fondide edukaks valitsemiseks on vaja kaasata otsustav hulk kogemustega personali ja täita seadusest tulenevaid kohustusi ning kliendi teenindamise ja usalduse loomise jaoks vajalikke nõudeid.

Kokku võiks ühel pensionifondil olla kuluartikleid ilmselt kümnetes ja kümnetes, nagu igal ettevõttel. Maailmast leiab mitu näidet, kus teatud kulusid, nagu fondiosakute registripidamine või fondi administreerimine, makstakse otse pensionifondist. Nendes riikides aga on nn teise pensionisamba toote ostjateks enamalt tööandjad, keda võib pidada asjatundlikeks klientideks. Eestis tööandjapension sisuliselt puudub, praeguses regulatiivses keskkonnas leidub vaid üksikuid ettevõtteid, kes oma töötajate pensionisse täiendavalt panustavad.

Eestis on pensionifondi kliendiks eraisikud. Seetõttu on meie kogumispensioni süsteem ehitatud üles nii, et pensionikogujal oleks lihtne võrrelda ja valida. Siin maksavad pensionifondid vaid otsesed väärtpaberite ja pangaülekannete tehingutasud ning valitsemistasu fondivalitsejale. Viimase arvelt aga tuleb katta meie pensionisüsteemi ülesehitusega seotud kulud, mille hulka muu hulgas kuuluvad järelevalvetasud finantsinspektsioonile, maksed Tagatisfondile, maksed pensionifondide osakute registripidajale, pensionifondide auditeerimiskulud ja maksed depoopangale, kus hoitakse pensionifondide varasid. See on arvestatav kulubaas.

Lisaks peavad (jah, peavad) fondivalitsejad teenima piisavalt kasumit, et täita ärimahu kasvust tulenevat seadusega sätestatud omakapitali kasvu nõuet. Lihtsustatult öeldes näeb seadus ette, et ülimadala kasumlikkusega sellel turul ellu ei jää. Seega on Eestis tehtud kliendile elu lihtsaks ja mugavaks – pensionifondide asemel on koormatud kuludega pensionifondivalitsejad. Nii on klientidel lihtsam pensionifonde võrrelda ja pensionifondide aruandeid lugeda. Seetõttu ei ole ka Eesti pensionifondide valitsemistasud otseselt võrreldavad teiste riikide pensionifondide omadega.

Ühiskonnas on arutelu pensionifondide ja vastava regulatsiooni üle õigel kohal. Regulatsioon puudutab enam kui poolt Eesti elanikkonnast, see on suur hulk valijaid ning iga muudatus mõjutab sadu tuhandeid elusid.

Kahjuks on liialt levinud tendents, et säästmisele ja tulevikku investeerimisele mõeldakse alles pensionile jäämise eel. Praegune 18aastane noor ei tee üldjuhul veel oma pensioniea kohta otsuseid, kuna selle ajani on pea pool sajandit. On aga oluline, et hakatakse teadvustama säästmise ja investeerimise vajalikkust juba noores eas. Selleks peab sel teemal ühiskonnas pidevalt kõnelema ja selle olulisust tähtsustama.