Oleme koos vaesed edasi, rõõmsad pealegi

Võetakse keskklassilt, peamiselt, nagu märkis tabavalt ÄP ajakirjanik Piret Reiljan Twitteris. See on täpne. Rikkaid see muutus oluliselt ei puuduta – aga puudutab just neid töökaid ja edasipüüdlikke inimesi, kes on ise selle nimel pingutanud, et neil paremini läheks. Kas see 500eurose sissetuleku maksuvabastus, mis vähem kindlustatud inimestele varasemast oluliselt rohkem raha kätte jätab, teeb nad edasipüüdlikumaks, paneb sihtima suuremat sissetulekut ja selle nimel pingutama? No ma ei usu. Sellist asja pole niisama kätte antud raha eluilmas teinud. Pigem ikka vastupidi. Nad viivad selle palga rõõmsalt poodi, sisetarbimine elavneb korraks – aga pikemaajalises perspektiivis pole sellest kasu midagi, sest iga lihtsalt niisama antud raha saab otsa ja pärast tundub, et anti ikka vähe. Algus soe ja märg, pärast külm ja märg.

Võidakse öelda, et mis see 30 eurot ja natukene peale siis kah on, kahju on või? Aga rehkendage kokku, mis see teeb aasta peale? Kümne aasta peale? Kui te oleksite selle summa säästnud enda ja oma pere jaoks, mis te oleksite võinud osta? Mille arvelt te nüüd säästate ja selle ostu teete? Sest meie keskklass rehkendab vägagi, mille peale kulutada ja mille peale mitte, tarbib mõistlikult. Ta saab seda endale lubada – väga väikese sissetulekuga säästa on palju keerulisem, tegelikult võimatu.

Karuteene 

Kõrgepalgaliste töökohtade loomisele teeb uue valitsuse mõtteviis karuteene. Nüüdki võib see kõrgepalgaline oma tööandjale otsa vaadata ja öelda: kuule, aga see minu kolmkümmend ja midagi eurot. Valitsus võttis selle minult ära, kas sa tõstad mul palka? Võiks, mis? Järgmisel aastal vähemasti, kas pole? Aga tööandja on närvis niigi: ta oli selle pooleprotsendise sotsiaalmaksulanguse juba eelarvesse sisse kirjutanud, ja kui tööjõukulud on suured, on see paras mats.

Ja laiemas vaates: kõrgemapalgaliste töökohtade loomist ei soodustata. Sotsiaalmaksulage ei tule – no ei tea ma paremat asja, millega seda soodustada. Miks on vaja soodustada, kui kõigil tundub parasjagu olevat hea meel? Selle lihtsa asja pärast – kas me ükskord tahame sellest vaesusest välja saada või ei? Meie keskklass, keda praegu nöögitakse, on vana Euroopa mõistes ikkagi ka vaene, ja rikkaid on vähe – ja need meie rikkad on suures pildis kah ikka üsna vaesed. Kas me tahame ükskord hakata targemaid töid tegema või mitte? Kas me tahame, et kõik palgad tõuseksid – aga loomulikul viisil, majanduskasvu ja lisandväärtuse loomise abiga, mitte ümberjagamise teel? Valitsuse vastus on ei. Ja kõigi nende vastus, kes sellega rahul on, ju samuti. Ent kui me tahaksime lõpuks rikkaks saada, siis tuleb panustada ajudesse, pole parata. Ajud maksavad, pole kah parata.

Mitte et Reformierakond oleks sellest kõigest kuidagi paremini aru saanud või midagi selle nimel teinud, ja mitte et mul ei oleks neist kõrini olnud. Nii et kui te olete rahul selle pärast, et Reformist oli kõrini, siis ma saan aru. Aga muidu – ei saa.