Tarbijakaitseamet peab nõiajahti

Äririskid tõstavad hindu

Mõned näited keeldudest-käskudest, mis väidetavalt edumeelne e-riik enda e-kaupmeestele on kehtestanud ja kehtestamas.         

Kuna e-poes ei saa inimene kaupa enne ostmist katsuda, on ostjal õigus 14 päeva jooksul kaup tagastada. See on inimlikult mõistetav ja tõepoolest vajalik ostja huvide kaitseks ebakvaliteetsete toodete eest või lihtsalt puhuks, kui päriselus paistab kaup teistsugune kui e-poe fotodel. Kuid selline tagastusõigus kehtib ka ilma isegi igasuguste vigadeta kaubale, ostja ei pea tehingu tagasipööramiseks esitama vähimatki põhjendust. See on kaupmehele juba arvestatav lisakohustus ja -risk, mida ta ei saa vähendada näiteks kvaliteetsemat kaupa müües, ning mis paratamatult suurendab e-poe kulusid ehk kokkuvõttes hindu.

Kuid see pole veel kõik - Tarbijakaitseamet liigub oma agaruses nüüd sinnapoole, et 14 päeva jooksul kehtiks tagastusõigus ka juba kasutatud kaubale! See tähendaks, et müüja peab küsimusi küsimata tagasi ostma näiteks kaks nädalat kantud teksad või puhkusereisi läbi käinud reisikohvrid. Ametnike sõnul on see müüja äririsk.

Kõlab uskumatult, aga alla 18-aastase ostja puhul on müüjal kohustus kontrollida, kas ostja lapsevanem on raha andnud just konkreetse eseme ostmiseks. Ma ei pea siin ilmselt lisamagi täpsustavat kommentaari selle päriselus teostatavuse kohta. Tõepoolest, Tarbijakaitseameti tõlgenduses võib e-poest särgi ostnud nooruki vanem teha hiljem vaide, et tema andis raha pükste ostuks. Müüja peab tagastama raha, kuid tal pole õigust saada tagasi isegi mitte sedasama kantud särkigi. Ametnike sõnul on see müüja äririsk.

Sellised äririskid mõjutavad paratamatult Eesti e-kaupmeeste konkurentsivõimet ehk lihtsamalt öeldes nende pakutava kauba hinda. Kui mitu seesugust äririski suudab ettevõtja enda kanda võtta enne, kui ostja ta hülgab?

Lisaks jaburatele keeldudele-käskudele näeme üha sagedamini pealkirju, mis kutsuvad teada andma petturlikest veebipoodidest, järjekordsetest tarbijakaitse musta nimekirja lisatud e-poodidest, võimalustest e-poes tüssatud saada. Tarbijakaitse teeb tänuväärset tööd tarbijate kaitsmisel, kuid kas tõesti suudab ametnike fantaasia teha seda vaid kohaliku e-kaubanduse halvustamise ja mõnitamise teel? Ma pole näinud kampaaniaid, kuidas ära tunda häid ja ausaid e-poode, ega artikleid sellest, kuidas Eesti e-kaupmehed loovad väga nutikaid lahendusi probleemide ja rahulolematuse ennetamiseks?

Negatiivne teavituskampaania