Maaelu 2.0: väike on parem

Töötamine on muutumas. Võime rääkida radikaalsetest nägemustest, mis ütlevad, et töö muutub aina enam ülesande- ja projektipõhiseks ning töötajast saab vabaagent, kes liigub dünaamiliselt erinevatest firmadest pärit ülesannete vahel. Aga isegi kui piirdume tagasihoidlikumate prognoosidega, tuleb siiski tõdeda, et kesk- ja tippastme palgatöö ei pea juba ammu tähendama ainult ettevõtte kontorisse minekut ja näost-näkku suhtlemist. Veebikeskkondadest, telefonist ja Skype’ist on paljudele saanud igapäevane töise suhtluse miljöö. Nagu ikka, kaasnevad muutuva olukorraga uued võimalused. Üks neist võimalustest on anda uus tähendus Eesti regionaalarengule.

Maaelu 1.0 kokkutõmbumine

Nõukogude Liidu kokkulangemisega 1991. aastal algas Eestis väljumine senisest agraarmajandusest ning üleminek arenenud riikidele omasele tootmisstruktuurile. Kuigi juba kolhoosistamine Nõukogude Liidus hävitas kunagise hästi toiminud taludeniidistiku, pani suurriik maaelu arendamisse märkimisväärselt raha, et ka helgemaid päid kolhoosidesse meelitada. Sestap võis elu maal olla vahel paremgi kui linnas ja maaelanikkond ei vähenenud.

Maaelu 2.0: toimivad kaugtöökeskused ja glokaalne töömudel

Tänapäevase linnaelu närvilisus ei ole igaühele: kannatavad nii vaimne kui ka füüsiline tervis. Töötamine pideva läbipõlemisohu piiril paneb nii mõnegi inimese unistama rahustavamast keskkonnast. Eestlane on põline maa-asukas, kes on võimalusel hoidnud sidet maaga ka pärast linna kolimist. Paljud elaksidki maal, kui majanduslikud paratamatused seda ei välistaks.

Perspektiivsed muutused töötamises pakuvad uue võimaluse maal elamise mõtestamiseks. Seni on maaelu seostatud ennekõike traditsiooniliste tegevustega. Senised maale elamanaasmise kampaaniad on osutunud väheedukaks, sest baseeruvad ebaefektiivsel väärtusloomel. Isegi kui traditsioonilistele tegevustele lisanduvad nišistrateegiad (käsitööõlle pruulimine, väikese puidutöökoja pidamine, mahepeenra harimine jms), ei võimalda see luua ja hoida pikaajaliselt arenevat elukeskkonda. Taristu jätkuv kadumine maalt teeb olukorra veelgi raskemaks.

Kuid maaelu ei pea enam tähendama “maatööd”. Nüüdseks võib siin teha igasugust tööd, mille põhinõudeks on kvaliteetne võrguühendus. Keskkonnaministeeriumi looduskaitseametniku baastöökoht ei pea asuma Tallinnas ministeeriumis. Maal otse sündmuste keskel on temast rohkem kasu. Mõnel päeval nädalas saab ta sellegipoolest ministeeriumisse olulistele töökoosolekutele sõita. Arvestades, et maapiirkondades on üldiselt madalamad kulutasemed (eelkõige palgaootus sarnase töö eest), ei tohiks ka erasektoril olla midagi selle vastu, kui teatud väärtusloomeprotsessi osad toimuksid hoopis regionaalsetes asulates. Edumeelsed teenustesektori ettevõtted on juba täna kasutamas lahendusi, kus osa töid tehakse näiteks väikelinnades.

Lisaks võiks arvesse võtta ka trendi elamuehituses, kus aina tähtsamaks saavad säästlikkus ja kestlikkus. Uute hoonete ehitamise asemel on kestlikum hoopis uue funktsiooni leidmine vanadele hoonetele. Talusüdamike ja alevimajade lagunemine tähendab sellest perspektiivist suurt raiskamist, mida praegu saaks veel vältida.

Raiskamisoht ümbritseb ka vallareformi käigus üleliigseks jäävaid vallamaju ja koole. Isegi kui neile kohtadele leiduks ajutine kasutus näiteks rendipindade või sotsiaalkodudena, võib selline lahendus olla lühinägelik. Oluliselt suurem potentsiaal avaneks siis, kui endistest vallamajadest saaks era- ja avaliku sektori koostöös teha uued efektiivsed glokaalse kaugtöö keskused. Just nendesse võiks vedada ka valguskaabliga võrguühenduse, mitte igasse riskantse tulevikuga talukohta.

Isikliku kogemuse põhjal võime öelda, et oma talu või vallakorteri köögilaua taga töötamise asemel eelistaksime minna hommikul lähedal asuvasse “päris töökohta”, kus on võimalik ennast töölainele lülitada ja vabal hetkel suhelda teiste kogukonnaliikmetega. Kui kaugtöökeskuse juurde tekkivas uues kahe töötajaga kohvikus laskuvad vabas vormis vestlusse keskonnaametnik, ülikooli õppejõud, ärianalüütik, ettevõtja, andmesisestaja, põllumees või kes tahes, võib tulemuseks olla märkimisväärne infovahetus. Võrreldes näiteks toatäie ärianalüütikute omavahelise suhtlemisega Tartu kontoris, kasvaks seoste hulk oluliselt. Suurtes struktuurides paratamatult tekkiva ühetaolisuse asemel pakuks töö uutes keskustes võimalust süvendatud kõrvalühenduste tekkeks, mis toidaksid põhjapanevat innovatsiooni.

Me tahame tegelikult olla uhked oma täna veel säilinud regionaalse kultuuripärandi üle ja näha maal muud kui üksikuid uusi kummalisi kipsmaju suuremate trasside või ilusamate veekogude ääres. Tänane haldusreform annab ajastuse mõttes haruldase võimaluse murda hääbumistrendid ning viia osa väärtusloomet linnadest tagasi maale. Olulist rolli mängib siin glokaalne töömudel, mis globaalsete ühenduste kõrval rõhutab ka lokaalset eripära.

Ka kõige suuremate nägemuste elluviimine käib sammukaupa. Kaugtöökeskuste loomine vallakeskuste baasil oleks üks pealtnäha pisike samm oma väiksusest viimast võtva Eesti suunas, mis koosneks paljude eriilmeliste väikekogukondade vahelisest mitmekihilisest seeneniidistikust.

Usume siiralt, et tänased trendid ettevõtluses ja tööjõuturul, haldusreformist tekkiv unikaalne  taristuvõimalus, Eesti inimeste soov olla seotud oma ajaloolise kodukoha või lihtsalt linnavälise eluga ning huvigruppide fokuseeritud ühispanus kaugtöökeskuste mõtestamisse ja elluviimisse looks suurepärase võimaluse Eesti regionaalse hääbumistsükli peatamiseks ja ümberpööramiseks. Seni on see üksnes unistus, mis vajaks edasiarendamiseks ja teostumiseks kriitikuid, kaasamõtlejaid ja ennekõike käimalükkajate laia ringi.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Autor: Eik Hermann ja Lauri Tõnise