Maaelu 2.0: väike on parem

Töötamine on muutumas. Võime rääkida radikaalsetest nägemustest, mis ütlevad, et töö muutub aina enam ülesande- ja projektipõhiseks ning töötajast saab vabaagent, kes liigub dünaamiliselt erinevatest firmadest pärit ülesannete vahel. Aga isegi kui piirdume tagasihoidlikumate prognoosidega, tuleb siiski tõdeda, et kesk- ja tippastme palgatöö ei pea juba ammu tähendama ainult ettevõtte kontorisse minekut ja näost-näkku suhtlemist. Veebikeskkondadest, telefonist ja Skype’ist on paljudele saanud igapäevane töise suhtluse miljöö. Nagu ikka, kaasnevad muutuva olukorraga uued võimalused. Üks neist võimalustest on anda uus tähendus Eesti regionaalarengule.

Nõukogude Liidu kokkulangemisega 1991. aastal algas Eestis väljumine senisest agraarmajandusest ning üleminek arenenud riikidele omasele tootmisstruktuurile. Kuigi juba kolhoosistamine Nõukogude Liidus hävitas kunagise hästi toiminud taludeniidistiku, pani suurriik maaelu arendamisse märkimisväärselt raha, et ka helgemaid päid kolhoosidesse meelitada. Sestap võis elu maal olla vahel paremgi kui linnas ja maaelanikkond ei vähenenud.

Et selgitada, kuidas on tootmisstruktuuri muutumine maakogukondadele mõjunud, võrrelgem lihtsustatud näite abil maakasutust enne ja pärast okupatsiooniaega. Enne okupatsiooni haris iga pereüksus 20 hektarit põldu, millele lisandus 10 hektarit metsa ja 10 hektarit heinamaad. Nii teenindas 2000-hektarine maa-ala ligikaudu 50 peret. Võttes arvesse, et igas pereüksuses oli esindatud kolm põlvkonda, saame kokku umbes 300-400 inimest. See on piisav arv, et toetada külakeskuste, raamatukogude, meiereide, koolihoonete jm kogukondlike ruumide teket.

Tänapäeval, kui talud peavad kasumliku tootmise nimel olema suured, ei ole sidusa kogukonna kujunemiseks enam vajalikku inimtihedust. 2000 hektari peale mahub töötama “kaks peret”: kohalik Põllumajandus OÜ ja paar palgatöölist regionaalsest metsafirmast. Sellest ka iseloomulik maastikumuster: metsa hooldatakse ja põllud on haritud, kuid enamik talusüdamikke on tühjad. Üleliigseks jäävad ka senised ühiselukohad – koolid, kiigeplatsid, külakeskused, postkontorid ja kauplused. Kliendibaasi nappusele viidates pannakse järjest kinni erinevaid kogukonda toetavaid asutusi, mis omakorda tingib uusi ärakolimislaineid. Käimasolev haldusreform neid trende ei peata, pigem võimendab.

Pealtnäha on maaelu ümberstruktureerumine paratamatu. Seda võetakse positiivse märgina sellest, et oleme arenenud riikidele järele jõudnud. Mis siis, kui oleme järele jõudnud mudelile, mis õige pea lootusetult aegub?

Suuremate toimeüksuste eelised on kõigile teada. Piisab vaid mahuefektiivsuse mainimisest. Ka Eesti riigireform näib lähtuvat kaalutlusest, et suuremad struktuuriüksused on igatepidi paremad väiksematest.

Kuid üldteada on ka väiksemate üksuste eelised. Suured hierarhilised struktuurid võivad olla küll stabiilsed, täpsed ja tõhusad, kuid kui majandusprotsessid saavutavad teatud kiiruse ja ebastabiilsuse taseme, siis jäävad nad liiga kohmakaks ja ennustatavaks. Seda on hästi näha nüüdisaegsete sõjavägede pealt, kus suurte monoliitide kõrval mängivad aina otsustavamat rolli kiirreageerimisüksused, mis on loodud võitlemiseks kriitilistes, kiirelt muutuvates ja ebastabiilsetes situatsioonides. Need üksused koosnevad väiksemast arvust liikmetest, neis kasutatakse paindlikumat hierarhiat ja iga liige suudab vajadusel iseseisvalt otsuseid vastu võtta.

Midagi samalaadset on kasutusse võetud ka ettevõtluses, sest ka nüüdisaegseid ärimaastikke iseloomustab suurenev ebastabiilsus ja ennustamatus. Sellega võib muuhulgas seletada, miks start-up’id aina suuremat populaarsust koguvad: küsimus ei ole traditsiooniliste väikeettevõtete tagasitulekus, vaid selles, et väikefirmad saab panna toimima nagu kiirreageerimisüksused. Ning samu põhimõtteid saab rakendada ka suurfirmades, kui käsitleda neid paljude väiksemate üksuste kogumina, võrgustike võrgustikena, mis õigesti kasutatuna on robustsemad ja agiilsemad. Niisiis leidub tänapäevases disruptiivsetest strateegiatest kantud ärikliimas aina enam põhjusi, miks eelistada suurematele üksustele väiksemaid.

Eesti on väike riik. Miks me siis nii sageli oleme kriitikavabalt üle võtnud suurriikide valitsuspraktikad? Loome suuri toimeüksusi, kuigi mahuefektiivsuses ei pääse ligilähedalegi suurtele riikidele, kuid samas minetame väikeste üksuste võimalikud eelised. Ehk oleks aeg hakata tõsiselt mõtlema, mis on väikese ja kohaliku plussid ning milline valitsusstrateegia neid kõige paremini esile tõstaks? Sel viisil mõeldes võib selguda, et kohalikul tasandil ebaefektiivne strateegia loob tingimused laiema plaani plahvatuslikule kasvule.

Tänapäevase linnaelu närvilisus ei ole igaühele: kannatavad nii vaimne kui ka füüsiline tervis. Töötamine pideva läbipõlemisohu piiril paneb nii mõnegi inimese unistama rahustavamast keskkonnast. Eestlane on põline maa-asukas, kes on võimalusel hoidnud sidet maaga ka pärast linna kolimist. Paljud elaksidki maal, kui majanduslikud paratamatused seda ei välistaks.

Perspektiivsed muutused töötamises pakuvad uue võimaluse maal elamise mõtestamiseks. Seni on maaelu seostatud ennekõike traditsiooniliste tegevustega. Senised maale elamanaasmise kampaaniad on osutunud väheedukaks, sest baseeruvad ebaefektiivsel väärtusloomel. Isegi kui traditsioonilistele tegevustele lisanduvad nišistrateegiad (käsitööõlle pruulimine, väikese puidutöökoja pidamine, mahepeenra harimine jms), ei võimalda see luua ja hoida pikaajaliselt arenevat elukeskkonda. Taristu jätkuv kadumine maalt teeb olukorra veelgi raskemaks.

Kuid maaelu ei pea enam tähendama “maatööd”. Nüüdseks võib siin teha igasugust tööd, mille põhinõudeks on kvaliteetne võrguühendus. Keskkonnaministeeriumi looduskaitseametniku baastöökoht ei pea asuma Tallinnas ministeeriumis. Maal otse sündmuste keskel on temast rohkem kasu. Mõnel päeval nädalas saab ta sellegipoolest ministeeriumisse olulistele töökoosolekutele sõita. Arvestades, et maapiirkondades on üldiselt madalamad kulutasemed (eelkõige palgaootus sarnase töö eest), ei tohiks ka erasektoril olla midagi selle vastu, kui teatud väärtusloomeprotsessi osad toimuksid hoopis regionaalsetes asulates. Edumeelsed teenustesektori ettevõtted on juba täna kasutamas lahendusi, kus osa töid tehakse näiteks väikelinnades.

Lisaks võiks arvesse võtta ka trendi elamuehituses, kus aina tähtsamaks saavad säästlikkus ja kestlikkus. Uute hoonete ehitamise asemel on kestlikum hoopis uue funktsiooni leidmine vanadele hoonetele. Talusüdamike ja alevimajade lagunemine tähendab sellest perspektiivist suurt raiskamist, mida praegu saaks veel vältida.

Raiskamisoht ümbritseb ka vallareformi käigus üleliigseks jäävaid vallamaju ja koole. Isegi kui neile kohtadele leiduks ajutine kasutus näiteks rendipindade või sotsiaalkodudena, võib selline lahendus olla lühinägelik. Oluliselt suurem potentsiaal avaneks siis, kui endistest vallamajadest saaks era- ja avaliku sektori koostöös teha uued efektiivsed glokaalse kaugtöö keskused. Just nendesse võiks vedada ka valguskaabliga võrguühenduse, mitte igasse riskantse tulevikuga talukohta.

Isikliku kogemuse põhjal võime öelda, et oma talu või vallakorteri köögilaua taga töötamise asemel eelistaksime minna hommikul lähedal asuvasse “päris töökohta”, kus on võimalik ennast töölainele lülitada ja vabal hetkel suhelda teiste kogukonnaliikmetega. Kui kaugtöökeskuse juurde tekkivas uues kahe töötajaga kohvikus laskuvad vabas vormis vestlusse keskonnaametnik, ülikooli õppejõud, ärianalüütik, ettevõtja, andmesisestaja, põllumees või kes tahes, võib tulemuseks olla märkimisväärne infovahetus. Võrreldes näiteks toatäie ärianalüütikute omavahelise suhtlemisega Tartu kontoris, kasvaks seoste hulk oluliselt. Suurtes struktuurides paratamatult tekkiva ühetaolisuse asemel pakuks töö uutes keskustes võimalust süvendatud kõrvalühenduste tekkeks, mis toidaksid põhjapanevat innovatsiooni.

Me tahame tegelikult olla uhked oma täna veel säilinud regionaalse kultuuripärandi üle ja näha maal muud kui üksikuid uusi kummalisi kipsmaju suuremate trasside või ilusamate veekogude ääres. Tänane haldusreform annab ajastuse mõttes haruldase võimaluse murda hääbumistrendid ning viia osa väärtusloomet linnadest tagasi maale. Olulist rolli mängib siin glokaalne töömudel, mis globaalsete ühenduste kõrval rõhutab ka lokaalset eripära.

Ka kõige suuremate nägemuste elluviimine käib sammukaupa. Kaugtöökeskuste loomine vallakeskuste baasil oleks üks pealtnäha pisike samm oma väiksusest viimast võtva Eesti suunas, mis koosneks paljude eriilmeliste väikekogukondade vahelisest mitmekihilisest seeneniidistikust.

Usume siiralt, et tänased trendid ettevõtluses ja tööjõuturul, haldusreformist tekkiv unikaalne  taristuvõimalus, Eesti inimeste soov olla seotud oma ajaloolise kodukoha või lihtsalt linnavälise eluga ning huvigruppide fokuseeritud ühispanus kaugtöökeskuste mõtestamisse ja elluviimisse looks suurepärase võimaluse Eesti regionaalse hääbumistsükli peatamiseks ja ümberpööramiseks. Seni on see üksnes unistus, mis vajaks edasiarendamiseks ja teostumiseks kriitikuid, kaasamõtlejaid ja ennekõike käimalükkajate laia ringi.

Autor: Eik Hermann ja Lauri Tõnise