Turuvõitlus pensionäride pärast

Praegu kehtib pensionisambast raha väljamaksmisel standardlahendus, et fondiosakute väärtuse eest ostetakse eluaegne pensionikindlustuse leping. Erandjuhtumitena vaadatakse seda, kui raha on kogunenud vähevõitu (ligikaudu 9000 eurot), siis võidakse teha perioodilisi väljamakseid pensionifondidest ja eluaegset pensionilepingut ei pea ostma.

Kui raha on kogutud summas, mis ei ületa 10kordset rahvapensioni määra (täna ca 1800 eurot), võib selle summa korraga välja võtta. Kui on õnnestunud koguda üle 123 160 euro, võib pärast pensionilepingu sõlmimist osa rahast fondi alles jätta ja seda siis pisut paindlikematel tingimustel kasutada või jätta pärijatele. Kogu raha tuleb üldjuhul kanda ühte konkreetsesse pensionilepingusse ja pensionilepinguid pakub täna kolm elukindlustusseltsi.

Mis võiks tulevikus olla teistmoodi ja kuidas seda saavutada? Märksõnadeks teadlikkus ja konkurents, just need asjad, mis pensionifondide puhul on paranenud või paranemas.

Investeerimisriski võiks lubada

Subjektiivsete hinnangutega on seotud ka garantiide väärtustamine üldisemalt. Elukindlustus pakub klassikaliselt garantiisid. See tähendab, et pikaealisuse riski katmise kõrval kirjutatakse välja ka intressigarantiisid. Ka siin võiks kaaluda lubada suuremaid valikuid, nt lubada investeerimisriski ka pensionieas, kui inimene seda soovib. Lisaks on raske hinnata, kas pakutavad muud garantiid – pension on küll eluaegne, aga mitte lühem kui 10 aastat - on adekvaatsed või mitte.

Kokkuvõttes on hea, kui valikuid ja konkurentsi tekib juurde, ja loodame, et nii läheb. Oluline on, et samba peaeesmärk – sissetuleku tagamine kogu pensionipõlveks – ei läheks kaduma.