Soome majanduskasv on suur risk

Teema püstitus võib tunduda veider: kuidas saab ühe riigi majanduse kasv olla risk majanduse arengule pikemaajalises perspektiivis. Loodan, et ma eksin, kuid kahjuks on ohumärgid vägagi selged.

 

Soome sisemajanduse koguprodukt (SKP) on iseenesest küll alates 2017. aastast kasvanud 10 protsendi võrra – aastal 2007 ulatus Soome SKP 197 miljardi ja mullu 214 miljardi euroni. Kuid samal ajal on kiirelt vähenenud Soome avaliku sektori tulud, mis aastal 2016 olid kolm miljardit eurot väiksemad kui aastal 2007. Kõigele lisaks on avaliku sektori kulud kümne aasta jooksul kasvanud 6 miljardi euro võrra ehk 48 miljardilt 54 miljardini euroni.

Esimese fakti all toodud numbrid saab kokku võtta järgmiselt – Soome majanduskasv ei ole suurendanud riigi tulusid ning kasvanud on hoopis riigi kulud. Tulemuseks on see, et riigi võlg on aastast 2009 igal aastal kasvanud 5-11 miljardi euro võrra.

Tööealise elanikkonna osakaal rahvastikust on üks olulisemaid muutujaid. Kuni aastani 2010 ulatus tööealise elanikkonna (15-64aastased) osakaal Soomes rahvastikust kuni 50 protsendini. 2010. aastal said 65aastaseks esimesed sõjajärgsed suured põlvkonnad. Nüüd on aga tööealise elanikkonna osakaal rahvastikust hakanud kiirelt kahanema ning prognoosi kohaselt ulatub 2017. ja 2018. aastatel 40 protsendini ning 15 aasta pärast lähenetakse 30 protsendile. Kokkuvõte – kuna tööealiste inimeste osakaal väheneb kiires tempos, siis riigi tulud kahanevad veelgi ja kulud ka aina suurenevad.

Soome riigi võlg on praegu 104 miljardit eurot. Kui intressid tõusevad, siis iga protsent kasvatab riigi kulusid suurusjärgus 1 miljardit eurot aastas.

Need faktid näitavad, et Soome heaoluühiskonna praegune ülesehitus ei ole jätkusuutlik. Valitsus on tõsiselt üritanud kaks aastat järjest tasakaalustada avaliku sektori eelarvet. Poliitiline tahe on välja paistnud rohkem kui kunagi varem viimase kümne aasta jooksul. Tervishoiu tsentraliseerimiseks ja tõhustamiseks on pikalt tehtud erinevaid projekte ning nüüd on üks variant valmis saamas. Teiseks ettevõtmiseks on valitsuse mitmesugused programmid, kus viimase paari aasta jooksul üritati vähendada kõrget töötasu ja leevendada jäiga tööseadusandluse negatiivseid mõjusid. Mõlemad liigutused on riigi majanduse vaatenurgast vältimatud, aga on jäänud natukene nüriks. Tervishoiureform komistas tegevusalasisesele vastuseisule muudatuste teemal. Töötasu ja tööseadusandluse reguleerimise võitluse võitsid osaliselt aga ametiühingud.

Et riigi eelarve tasakaalustada, tuleb teha mitu poliitiliselt ebapopulaarset otsust; näiteks korrigeerida penisonide suurust, tõsta pensioniiga, vähendada tööturaha ja elamispinna toetusi, tõsta tervishoiu tasusid jne. Nüüd kui uudistesse on ilmunud Soome majanduskasvu sõnumid, on poliitikute hoiakud kiirelt muutunud. Kiidetakse, kui hästi Soomel läheb ja kuidas töökohti tuleb mühinal juurde ja et mõnes sektoris on isegi tööjõupuudus. Lisaks leidis nüüd veel ka Euroopa Liit, et Soome riigil läheb hästi ja sellest tulenevalt ei pea riik jälgima euroliidus kokku lepitud reegleid võla suuruse asjus.

Näen suurt riski, et viimase kahe-kolme aasta jooksul tekkinud poliitikute kriisiteadlikkus kaob nüüd kiirelt rõõmsate majanduskasvu sõnumite alla ning sellel lainel hakatakse valmistuma järgmisteks valimisteks. See tähendab praktikas, et reformide asemel lubatakse jälle juurde sotsiaalseid hüvesid ja unustatakse avaliku sektori võla hirmutavalt kiire kasv.

Tundub, et praegune põhiliselt sisemajanduslikel alustel baseeruv majanduskasv lükkab vältimatud reformid taas kord kahe-kolme aasta võrra edasi. Kui nii juhtub, siis näen riski, et Soome riigi majandus on teel kehvemasse seisu kui kunagi varem sõjajärgsel perioodil. Mõnikord tahaksin väga seista oma arvamuste ja ennustuste eest – nüüd loodan südamest, et ma eksin.