Riik peab kapitaliturgu arendama

Igasugune muutus on alati keeruline. Olgu selleks suitsetamisest loobumine, teiste tähelepanelikum kuulamine või kapitaliturgude arendamine. Potentsiaalne positiivne mõju arusaadav, kuid vaatamata sellele pole muutust alati kerge teoks teha. Lugesin, et vaatamata teadvustatud riskidele ei proovigi suitsetamisest loobuda kaks kolmandikku nendest, kes on seda soovi väljendanud. Kümnest proovijast ebaõnnestub üheksa. Lõpuks õnnestuja saab hakkama alles kuuendal katsel. Keeruline. Aga tasub pingutamist?

Kust tuleb meie riigi rikkus? Millist majandust me tahame? Kui vastustes käivad läbi sõnad kasv, efektiivsus ja innovatsioon, siis on oluline arendada kohalikku kapitaliturgu. Kõige paremad võimalused selleks on meie valitsusel. Sekkudes õigel ajal, õiges kohas ja õigete vahenditega on võimalik riiki tuua välisinvetseeringuid, mis panustavad meie ettevõtete ja keskkonna arengusse. See aeg on praegu.

 

Eesmärk? Toimiv kapitaliturg, kus Eesti ettevõtetel ja investoritel on alternatiive raha kaasamiseks ja investeerimiseks. Muide, riikides kus on selliselt toimitud, on  kordades arenenum kapitaliturg ja kiirem majanduskasv. Lihtne? Ongi, aga seda pole olnud kerge teostada. Kas kuulume kahe kolmandiku hulka või võtame end kokku ja teeme ära?

Eelmise aasta lõpus koostas AFME (The Association for Financial Markets in Europe) põhjaliku uuringu, milles analüüsiti 11 Euroopa riigi (EU11) kapitaliturgude hetkeseisu, takistusi ja võimalusi. Need riigid on Eesti, Läti ja Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia ja Sloveenia ning Poola, Tsehhi, Ungari ja Horvaatia. Riigid, mida iseloomustab sarnane taust nii ajaloo, jõukuse kui ka vanuse poolest. See tähendab seda, et EU11 riikide kapitaliturud on arenenud tänaseks orienteeruvalt sama kaua, jaeinvestoreid on ühe põlvkonna jagu, jõukuse tase on võrreldav, väljakutsed institutsionaalsete investoritega (sh pensionifondid) on sarnased jne.

Paraku nähtub, et ka EU11 riikidega võrreldes on Eesti kapitaliturg vähem arenenud (teiste Euroopa riikidega on vahe veel suurem). Uuringus leitakse, et paremini arenenud kapitalituru tingimustes saaksid need riigid oluliselt kiiremini kasvada – erasektor saaks kaasata raha peale pankade ka kapitaliturgudelt ning seeläbi finantseerida ambitsioonikaid projekte, mis mõjuvad positiivselt nii tööhõivele kui SKTle. Ning loomulikult oleks seeläbi võimalik riigi kodanikel ja pensionifondidel investeerida oma sääste kohaliku ettevõtluse ja riigi arengusse. Kõlama jääb seisukoht, et ilma riigi panuseta on vahe vähendamine arenenud riikidega väga keeruline. Samas võidaksid sellest kõik turuosalised.

Seetõttu pean oluliseks tunnustada meie valitsuse seniseid pingutusi Eesti kapitalituru arendamisel – nii otsus riigiettevõtted osaliselt börsile tuua, võlakirjade kaalumine investeeringute tegemisel, kaasamaks kohalik elanikkond riigi tegemistesse kui ka teised initsiatiivid. Targalt tegutsedes on võimalik saavutada oluline ja positiivne muutus, millest kerkib kasu kõigile. Jääb vaid soovida edu juba ette võetud projektide teokstegemisel (Tallinna Sadam, Enefit Taastuvenergia) ja julgelt järgmiste ettevõtete ja projektide kallale asumist. Kõiki neid ettevõtmisi toetab ka paar aastat tagasi Euroopa Komisjoni loodud kapitaliturgude liit, aga ka meie enda pensionifondidesse ja hoiustele kogunenud kümme miljardit eurot.

Kindlasti leidub küsijaid, et miks riik sekkuma peab ja miks erasektor seda ise ei arenda. Vastus on lihtne: aeg kapitaliturgude arengule tõuke andmiseks on küps ja selle hoovad on just riigi käes. Riigi peamine eesmärk majanduses on ettevõtjatele tingimuste ja keskkonna loomine. Riigi pidamine on kallis ja üha kallimaks läheb, kulutustele katteallikate otsimine intensiivistub. Kapitalituru areng aitab majanduskasvule kaasa ja kriise pehmendada. See pole mitte tüütu kohustus, vaid väärt võimalus. Mitmekesistades rahastamisvõimalusi aitab riik kujundada keskonda, kus on vähem toetusi ja rohkem turgu, kus võivad teoks saada paljud projektid, mis  seniste võimaluste raames oleks riiulile jäänud.