Kohtu autoriteet mureneb

Missuguseks tahes osutub ka maadevahetuse lõpliku lahendi toov riigikohtu otsus, jääb tänase seisuga süüdimõistetud kohtualuste kuvand avalikkuse silmis negatiivseks. Lai  avalikkus on nii suurettevõtja Toomas Annuse, kunagise keskkonnaministri Villu Reiljani, endise põllumajandusministri Ester Tuiksoo ja ka teised kohtualused ammugi süüdi mõistnud. Olulist osa avaliku arvamuse kujunemises on mänginud ajakirjanduses publitseeritud pealtkuulatud kõnelused. Tagantjäreletarkusena on lihtne väita, et need kõnelused anti ajakirjandusele kasutada teadmises, et kõik kogutud tõendid ei pruugi kohtus kasutuskõlblikud olla. Maakohus leidiski, et maadevahetuse kriminaalasjas oli tõendeid kogutud ebaseaduslikult.

Pole aga välistatud, et riigikohus asub äsjasele ringkonnakohtu süüdimõistva otsusega vastupidisele seisukohale ja leiab, et tõendid on küll olemas, aga ei kõlba sellegipoolest. Äsja juhtus nii ärimees Andrus Suklese kohtuasjas: kohtus leidis kinnitust, et Sukles soovis oma endist äripartnerit Tullio Liblikut tappa, ent kogutud tõendid kvalifitseerusid ebaseaduslikuks. Ärimees Toomas Tooli kohtuasi tegi ilmsiks, et diametraalselt vastandlike tulemusteni on võimalik jõuda isegi ühes ja samas kohtuastmes. Kohtukõlblike tõendite puudumise tõttu lõpetas prokuratuur  Silver Meikari ülestunnistuste põhjal algatatud Reformierakonna rahastamise uurimise kriminaalasja, tõlgendades kõrvaldamata kahtluse kahtlustatava kasuks.  Mõjuvõimuga kauplemine muutus juriidilises mõttes tähenduseta sõnapaariks pärast seda, kui prokuratuur lõpetas Ester Tuiksoo ja Priit Toobali kriminaalasja, viidates riigikohtus õigeks mõistetud Mati Eliste kaasusele.Muidugi, kohut ei mõista mitte avalik arvamus, vaid kohus. On arusaadav, et kohus saab kasutada ainult seaduste raames kogutud tõendeid. Samuti see, et riigikohtu lahendini jõudnud kaasused kujundavad edasist kohtupraktikat. Kuid kui tõendid on ühes astmes ebaseaduslikud ja teises jälle seaduslikud, siis tekitab see avalikkuses segadust ja devalveerib kohtu autoriteeti.  Ja kui riigikohtu lahend viitab seaduseparagrahvi toimimatusele, siis tuleb see ümber teha.

Äärmusest äärmusse vankuv kohtupraktika viitab ka politsei, kaitsepolitsei ja prokuratuuri puudulikule tööle. Kergesti kipub peale ka mõte, et kohtunikud võivad olla subjektiivsed. Kuna maadevahetuse puhul oli teada, et asi jõuab riigikohtusse, võis kohtunik avalikkuse hukkamõistust häirituna teha nn kiusuotsuse, teades, et sellest niikuinii midagi ei sõltu. Kui avalikkuses suure mõjuga kohtuprotsessid käänduvad juriidilisse kemplemisse tõendite kõlblikkuse või kõlbmatuse kohta, siis nihkub fookus valesse kohta. See on ebaõiglane nii kohtualuste suhtes,  kelle protsess kestab näiteks maadevahetuse puhul juba kaheksa aastat, kannatanute kui ka avalikkuse suhtes. Eesti on küll noor riik, mille õigussüsteemi ei saa võrrelda pika ajalooga riikide omaga. Ent vähemasti maadevahetuse puhul on kohtuprotsess kestnud ebaloomulikult kaua.

Autor: 1185-aripaev