Peeter Koppel: rahulolematusega paratamatust ei ravi

Selline rahulolematus on tekitanud ka olukorra, kus päris konkreetsete tähendustega termineid nagu „investeering“, „tööviljakus“ ja „palgatõus“ kasutatakse üpris vabalt ning neid termineid paigutatakse avalikult ja julgelt kontekstidesse, mis on võrreldavad iseenese juukseidpidi soost välja sikutamisega.

Kohati suudavad senini päris intelligentse mulje jätnud inimesed esineda seisukohtadega, mis ei erine palju mõttest, et ettevõtte kasum on ettevõtte tegevustulemi see osa, mis on ebaõiglaselt jäänud töötajate vahel välja jagamata. Kogu selles üha kõrgema meelelahutusliku väärtuse, kuid üha tigedama tooniga diskusioonis kipub täiesti ununema globaalne mõõde.

Esiteks unustatakse ära selline kestev trend nagu ülemaailme tööjõu arbitraaž. Kui arenevates riikides on tööjõud odavam, siis globaliseerumine loob konteksti, kus arenevates riikides sissetulekud kasvavad ning arenenud riikides vähenevad. See protsess mõjutab meid ja ka Lääne-Euroopat, mis siiani elab illusioonis, et hiljemalt ülehomseks saab kõik korda ja elustandard paraneb edasi. Lisaks on avaliku sektori hea elu olnud paljultki võlakoorma kasvatamise vili ning sealtki on raske oodata toredat palgasurvet ülespoole.

Seega oleme keskkonnas, kus laiapõhjaline reaalpalkade alanemine (arenenud maailmas) on vaat et vältimatu. Nii et elu on keerulisemaks minemas ka mujal ning meie ei ole siin ainukesed õnnetud.