Jõudu tööle, prokuratuur!

Tallinna linnapeal ja Keskerakonna esimehel Edgar Savisaarel on taas hea võimalus kaasa rääkida pretsedendi loomises. Selleks tuleb tal usutavasti õige pea kas üksi või koos kolleegide-erakonnakaaslastega võtta ette kohtutee, et püüda oma sulaselgeid valimisreklaame tavalise teavitusena näidata. Soovi korral võib mõistagi ka minister Urmas Kruuse Reformierakonnast kampa lüüa.

Suure tõenäosusega jääksid poliitikud kohtus kaotajaks ja see ongi asja mõte. Nii saaks toimetuse arvates juriidilise kinnituse tõsiasi, mis ühiskonnas on juba niigi selge hukkamõistu pälvinud – avalikku, maksumaksja raha ei tohi kasutada isikliku ja/või erakondliku valimispropaganda tegemiseks.

Avalikku huvi on küllaga. Eeskätt on aga sellise hinnanguni jõudmiseks vaja, et prokuratuur võtaks kindlasti asja uurida ja viiks selle kohtusse. Sama seisukohta on Äripäevale väljendanud ka poliitikutele raha tagastamise ettekirjutuse teinud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees Kaarel Tarand, kes vahendas komisjoni kindlat soovi pöörduda kõnealuste ettekirjutustega prokuratuuri.

On selge, et näiteks avaliku huvi puudumise üle kohalikel valimistel poliitikute harrastatud maksumaksja raha kulutamise suhtes kindlasti kurta ei saa. Nii et kalevi all ei ole võimalik pugeda. Suur avalik huvi nii poliitikute kui valijate poolelt on kahtlemata olemas.

Omamoodi kaika võib sellele protsessile kodaratesse visata see, kui kõik patustanud sõnagi vastu lausumata oma isiklikuks reklaamiks hinnatud reklaamiklippide ja plakatite kulud tagasi maksavad. Et justkui olekski asi sellega lahenenud ning mis sellest ikka enam edasi uurida ja arutada. Loodetavasti ei lase prokuratuur siiski ennast sellisest käitumisest eksitada. Kui aga avaliku raha enda hüveks pööranud otsustavad vaidlustada juba tagasimakse määramine, siis on asja uurimine ilmselgelt möödapääsmatu.

Prokuratuuri uurimine ise ja edasine kohtutee võtavad mõistagi samuti maksumaksja raha. Seegi võib olla argumendiks, et loobuda omakorda avaliku raha kulutamise uurimisest. Ehkki need kaks kulutamist erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Samas toetab avalik arvamus kindlasti seda, et maksumaksja raha oma isiklikuks reklaamikampaaniaks kasutamine saaks õigusliku hinnangu, millele edaspidi sarnastes olukordades toetuda.

Kui see lõpetab avaliku rahaga pillerkaaritamise – mis näiteks pealinnas kohalike valimiste eel tõepoolest juba igasuguse mõõdutunde ületas – on uurimisele kulunud raha läinud väärt asja ette. Jutt ei käi ju ainult paari kohaliku omavalitsuse eelarverahast, vaid kõigi maksumaksjate rahakotist. Ning üldse juriidiliste isikute rahast laiemalt, mille annetamine erakondadele on keelatud.

Väga oluline on taolise asja uurimise puhul ka kiirus. Ühelt poolt võiks erakondade rahastamise järelevalve komisjonile isegi etteheiteid teha, et sügisel peetud kohalike valimiste eel aset leidnud maksumaksja raha laristamist alles nüüd, mitu kuud hiljem ettekirjutusega karistatakse. Samas on selge, et põhjaliku analüüsiga sooviti oma seisukohta selgete ja kindlate argumentidega tsementeerida. Selline põhjalikkus on positiivne.

Küll aga oleks väga hea, kui asja edasine uurimine prokuratuuris ning järgnev kohtutee venima ei jääks. Ehkki vähem kui aasta pärast ees ootavate riigikogu valimiste eel saavad poliitikud snitti võtta juba sobimatuteks tunnistatud poliitreklaami näidetest, oleks parimaks abiks ikkagi sellekohane riigikohtu otsus. Mis võiks siis tulla piisava ajavaruga enne järgmise valimiste kampaania suuremat käivitumist.

Autor: 1185-aripaev