Loosungiga sõjahirmu ei peleta

Puhkenud majandussõda Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on kahtlemata vajalik, sest vaid tõsiste tagajärgedega sanktsioonidega on võimalik agressorit mõjutada. Ka esimesi tulemusi on näha. Vene valitsejad eesotsas Vladimir Putiniga näivad üllatunud ja närvis ning teevad otsuseid, mis võivad neile endile rohkemgi kahju tuua.

Kuid nagu sõjas ikka, on sellel nii oma hind kui ka ohvrid. Autokraatiat ja demokraatiat eristabki üldjuhul see, et esimeses neist vaikitakse või varjatakse – teises avalikustatakse ja arutatakse.

Kirjutasin eile, et peaministri ning valitsusliikmete kommentaarid on olnud kõrvulukustavalt õõnsad. Ministrid minuga ei nõustunud. Nende hinnangul piisab loosungitest stiilis „Eesti põllumajandus jääb ellu“ ja „Toetame ettevõtjaid“.

Hüüdlausete jaoks on praegu vale aeg. Käimas on majandussõda. Õhus püsib reaalne relvakonfliktioht. Sellises olukorras jääb õlapatsutusest väheks. Vaja on kriisiplaani, aga seda ei ole. Või seda varjatakse? Rahandusministeerium lubas, et uus eelarveplaan sünnib pärast sügisese majandusprognoosi avaldamist. Alles siis saavat majandussõja mõjusid kommenteerida. Siis aga loeme juba majandussõja ohvreid.

Silma torkab Eesti ja Soome käitumise erinevus. Soome majanduseliit kogunes parlamenti kriisikoosolekule juba neljapäeval. Eesti ministrid korraldavad erakorralise nõupidamise toiduainetööstuste, põllumeeste ja kalurite esindajatega alles tuleval teisipäeval. Selleks ajaks on piir eksportööridele suletud olnud juba peaaegu nädala.

See pole kaugeltki esimene kord, kui valitsus avalikkuse ootusi petab. Meenub suvi kolm aastat tagasi. Kirjutasin siis loos „Külamehed konnatiigis tegid sääsest elevandi“, kuidas kohalikud poliitikud kemplevad tühistel ja väikestel teemadel, kattes nii silmad, kõrvad kui ka suu siis, kui asi on tõsine. Tookord käis maamaksu kaotamise tsirkus, mille hinnanguline mõju oli 14-17 miljonit eurot. Valitsuse heakskiidu saanud liitumine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga, mis kõige mustema stsenaariumi järgi oleks Eestile toonud kohustuse garanteerida kuni 2,5 miljardit eurot ehk 150 korda rohkem, jäi samal ajal sisulise tähelepanuta. Kogu Euroopa tulevikku puudutav eurokriis jõudis riigikokku alles aasta hiljem, kui käima lükati Euroopa Stabiilsusmehhanism.

Võidakse öelda, et kriisi tagajärgede avalik arutelu võib tekitada paanika. Sellega on võimatu nõustuda. Vastupidi, aus ja avatud arutelu maandab pingeid, varjamine aga tekitab tarbetuid oletusi ja spekulatsioone. Halvavat hirmu.

 

 

Autor: Vilja Kiisler, Harry Tuul