Investori suurim vaenlane on investor ise

“Uurimuste põhjal on leitud, et investorid ei tõlgenda alati informatsiooni korrektselt ega käitu ratsionaalselt. See tähendab liigset enesekindlust, ankurdamist, teadmatuse vältimist ja tunnetuslikke vigu,” ütles Liivamägi.

Aju üritab meile tundmatuid olukordi õigesse lahtrisse panna, samastada uusi olukordi nendega, mida oleme varem kogenud. “Tegemist on esindusveaga. Investorid alustavad börsil investeerimist, teevad viis viga ja ütlevad, et börs on halb ja et seal kaotab raha. Kui kehvasti läheb, räägitakse sellest igal pool ka teistele. Kuid statistika näitab, et börsidel on tegelikult läinud hästi,” sõnas ta.

Tihti muututakse liialt optimistlikuks või liialt pessimistlikuks aktsiate vastu, mis on kas kõvasti tõusnud või mutta tambitud. “Inimesed kipuvad ostma aktsiaid, kui need on suures tõusus, ega tee otsuseid enam fundamentaalsete väärtuste järgi. Ostetakse aktsiaid seetõttu, et neil on minevikus läinud väga hästi,” kirjeldas Liivamägi.

Probleeme on veelgi. Näiteks ankurdamine, kus analüütikud või investorid ei arvesta piisavalt uue infoga. Seetõttu järgnevad positiivsetele üllatustele negatiivsed ja vastupidi. “Ka investor ankurdab end teatud info külge, siis on ükskõik, mis toimub vahepeal, tema jääb minevikku kinni,” ütles Liivamägi.

Välditakse ka teadmatust ehk eelistatakse juba teatud riskidega olukordi tundmatute riskidega olukordadele. “Näiteks aktsiate puhul – kui riskid või teadmatus suurenevad, eelistatakse aktsiat müüa. Isegi kui ettevõtte endaga midagi suurt ei toimu. Teadmatuse vältimine tekitab finantsturgudel teadmatust,” selgitas Liivamägi.

Inimene realiseerib kasumis positsiooni kiiremini kui kahjumis positsiooni. Ollakse nõus ootama ja mängima, et kahjumist välja tulla. “See tuleneb evolutsioonist ja aju ülesehitusest. Me üritame minimeerida valu. Kui kaotuspositsiooni müüma hakata, hakkab aju meile vastu töötama. Kaotusvalu on suurem kui võidurõõm,” sõnas Liivamägi.

Üks takistus on ka liigne enesekindlus, mille tõttu langetatakse ebaratsionaalseid otsuseid. Kui tehakse vigu, süüdistatakse teisi – näiteks Donald Trumpi või majandust.