Räpane prügiäri Tallinnas

Ülemiste järve veehaardesse jäävale reformimata riigimaale veeti ligi 20 000 tonni ehitus- ja lammutus-segajäätmeid ning kogu selle laga äravedamiseks kuluv miljon eurot läheb tõenäoliselt maksumaksja kraesse.

Silmaga hinnates pea kümnekonna meetri kõrguseni küündiva prügimäe tekkelugu on üllatav oma nahaalsusega, võiks ju arvata, et selline äri jäi ammu 1990. aastatesse.

Kohapeal avanev pilt on trööstitu ja ahhetamapanev – justkui oleksid sattunud kiiruga mahajäetud Marsi-missiooni baasi. Otsad on nii kiiresti kokku tõmmatud, et ka kogu tehnika on jäetud sinnasamasse. Prügikuhjade vahel on veokid, põlenud mootoriga laadur, ekskavaator ning ka üks Peugeot' sõiduauto vare. Ühes soojakutest on lauale pooleli jäänud brošüür „Tootlikkuse kasvu juhtimine ettevõttes". Osaliselt lagunenud puusaras seisavad virna laotuna umbes 70 metallvaati, mille siltide peal Rakveres tegutseva uksetootja Jeld-Wen nimi ning aastaarv 2012. Arvatavasti on tegemist värvijääkidega.

Silma jääb ka värskelt püstitatud kõrge aed, mis eraldab prügimäge kõrvalasuva Silikaltsiidi tn 7 eramaaga, millel asuvast angaarist tegelikult kõik need 20 000 tonni jäätmeid on ka pärit.

Kuni 2010. aasta kevadeni toimetas seal OÜ Prügivedu Grupp, kes vedas angaari jäätmeid täis. Seejärel võttis äri üle Pakendihai OÜ. Kaks aastat hiljem oli angaar juba nii täis topitud, et jäätmete surve all purunes osa betoonist seinapaneele.

Kui Pakendihai taotles 2013. aastal uut jäätmeluba, kinnitas ettevõte keskkonnaametile, et omab võimekust hoones ja selle kõrval olevate jäätmete käitlemiseks. Keskkonnaamet väljastaski viieks aastaks tingimusliku jäätmeloa. Loa tingimuste järgi pidi Pakendihai kuue kuu jooksul suunama taaskasutusse 2500 tonni jäätmeid ning ülejäänud jäätmed kolme aasta jooksul.

Kolm aastat on möödas ning angaar ongi tühi, kuid käitlemise asemel on jäätmed kuhjatud riigimaale. Töö käis kiiresti, paari-kolme kuuga tehti asi eelmisel aastal ära.

Tutvustame ka avalikkusele neid ärimehi, kes selle miljoni euro suuruse sigadusega hakkama said. Juba 2014. aasta suvel tuvastas keskkonnainspektsioon riigimaal üsna suure koguse jäätmeid. Tollal Tiit Maipuu juhitud ja omanduses Pakendihaile osutas kopplaaduriga teenust Aivar Lõhmuse (mitte ajada segamini Väätsa Prügila juhi Aivar Lõhmusega) ja Kalev Sakjase OÜ Alumbra Industries.

Märtsis 2015 liikus Pakendihai Lõhmuse elukaaslase Õnne Merimaa nimele.

Purjuspäi autojuhtimiste ning suures koguses kokaiini ebaseadusliku omandamise ja valdamise eest kokku kolmel korral kriminaalkaristatud Merimaale kuuluvale Pakendihai osale on praeguseks seatud viis keelumärget kohtutäiturite täiteasjades. Lõhmuse osale OÜs Alumbra Industries on seatud koguni kümme keelumärget kohtutäiturite täiteasjades.

Väärteomenetluse hambutust näitab, et 2014. aastal Pakendihai suhtes alustatud menetlus on siiani pooleli, kuna 2015. aasta kevadel ettevõtte juhatuse liikmeks saanud Merimaad pole siiani kätte saadud. Kui ta suudab veel mõnda aega peidus olla, siis suure tõenäosusega see väärtegu ka aegub.

Väärteomenetluste raames ei ole võimalik ka prügilasse maha jäetud ning mingitki rahalist väärtust omavale tehnikale seada võõrandamise piiranguid.

Kriminaalasja algatamiseks nõutavat ulatusliku keskkonnakahju tekitamise alust pole prokuratuur seni näinud, kuna tegemist on ehitus-lammutusjäätmetega.

Kui peaksid aga tõele vastama jutud, et sinna on maetud ka elavhõbedat ja/või radioaktiivseid aineid, siis on asi väga karm, sest ala jääb tallinlaste joogiveereservuaariks oleva Ülemiste järve veehaardesse.

Edasine asjade käik on tõenäoliselt selline, et keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu makstakse suurusjärgus miljon eurot (kui ei avastata suuremas koguses ohtlikke jäätmeid) jäätmete käitlemise eest ning see nõue esitatakse Pakendihaile. Sisuliselt on see aga tulutu tegevus, kuna ettevõte on juba praegu maksuvõlgades tühi keha.

Naljakas oli aga kuulata, kuidas ärimehed vastutust riigimaale kuhjatud jäätmete eest üksteisele lükkavad. Kuni 2010. aastani seal tegutsenud Prügivedu Grupi juhatusse kuulunud Tarmo Tääker ütles, et nemad andsid kogu selle asja Tiit Maipuule ja Pakendihaile seaduslikult üle ning nendega ei tohi seda jama seostada. Maipuu sõnul müüs tema aga Pakendihai 2015. aasta kevadel maha ning edasise eest vastutavad uued omanikud.

Pakendihai praegune tegevdirektor Aivar Lõhmus ütles, et tema ennast süüdi ei tunne. "Minu kaela ei saa seda jama seal ajada. Kui aus olla, siis minul ei ole Silikaltsiidi 9 prügiga mitte mingit pistmist,“ leidis ta, sest riigimaa vedas tema sõnul omal ajal täis Prügivedu Grupp.

Lõhmuse sõnul saaks prügimäest kuu-pooleteisega lahti, kui ta saaks trummelsõela ostuks toetust ja vajalikud keskkonnaload kätte. „Minu huvi on Silikaltsiidi tn 9 korda teha. Selleks tuleb maa ära erastada, load peale saada ja teha sinna suur sorteerimisjaam,“ rääkis Lõhmus optimistlikult.

Silikaltsiidi tn 7 kinnistu kuulus mullu suveni Universal Trading T.S. Eesti ASile. Ettevõtte juhatuse liige on Liibanoni päritolu ärimees Abdulkarim Saadallah Barake, kes on avalikkuse tähelepanu pälvinud sellega, et tema 400 000 eurot maksev Lamborghini Aventador on viimasel ajal avariidesse sattunud.

Kuid lisaks andis Barake juhitav firma lepingus rendile ka kõrvalasuva reformimata riigimaa Silikaltsiidi tn 9. Lepinguga võttis Pakendihai kohustuse tollal seal asunud 1000 tonni jäätmete käitlemiseks. Maipuu sõnul kinnitasid rendile andja advokaadid, et neil on õigus Silikaltsiidi tn 9 kasutamiseks.

Tallinna linnavaraameti linnamaade ja maakorralduse osakonna juhataja Alo Brandti sõnul ei ole reformimata riigimaal asuvate ehitiste omanikul või kasutajal aga maa edasirentimise õigust. Samuti pole ka selge Silikaltsiidi tn 9 asuvate ehitiste omanik. Reformimata maad võib kasutusse anda ainult maavanem.

Harju maavalitsusest kinnitati aga, et neile ei ole esitatud ühegi Silikaltsiidi tn 9 maareformitoiminguga seotud toimikut.

Äripäeva allikate arvates võis Pakendihai tegutsemist lao tühjendamisel riigimaale kiirendada ka Silikaltsiidi tn 7 kinnistu omaniku vahetus. Eelmise aasta suvel omandas kinnistu Uus Investor OÜ, kuid 2,9 miljoni euro suurune hüpoteek seati Eesti ühe jõukaima ärimehe Teet Saareperaga seotud ettevõtte Estonia Capital OÜ kasuks. Juba oktoobris liikus Silikaltsiidi tn 7 üle 65 000 m² suurune kinnistu Estonia Capital tütarfirmale OÜ Riigiressursside Keskus.

Saarepera ütles napis kommentaaris, et kui Riigiressursside Keskus omandas kinnistu, oli angaar tühi ning neil pole ülevaadet eelmiste omanike ja üürnike tegevusest. „Kõrvalasuval maal paiknev jäätmete sorteerimine häirib ka meid väga tõsiselt. Meil puudub igasugune kokkupuude selle tegevusega ning sooviksime, et see tegevus lõpetatakse,“ märkis Saarepera.

 

Kuni 2015. aasta kevadeni OÜ Pakendihai juhatuse liige ja omanik olnud Tiit Maipuu (osales ka ETVs jooksnud sarjas „4x4. Magadan“) distantseeris ennast riigimaale kuhjatud jäätmete jamast.

Te räägite vale inimesega. Kõik see on tehtud peale minu aega.

See oli ääreni täis.

Seda ma ei oska öelda, miks nad loobusid. Meie nägime seal äriideed ja soovisime saada Euroopa Liidu rahastust sorteerimisseadmete ostuks. Kuna meie riigis kehtib aga onupojapoliitika, siis meile raha ei antud, vaid anti ettevõttele, mida pole üldse olemaski. See ettevõte lihtsalt võttis miljonites raha välja ja pärast selgus, et raha võeti kohale, kuhu kunagi midagi ei tule ka. Meile öeldi, et siia (Silikaltsiidi tn) me küll raha ei anna, siin on ju prügi. Ma ütlesin, et me tahamegi seda prügi siit ära saada. See on materjal. Kaks korda üritasime toetust saada, kuna seal oli 95 protsenti taaskasutatavat materjali. Toetust me ei saanud, siis poole angaarist tühjendasime oma finantside ja selle tuluga, mis me materjalist saime. Ja ühel hetkel sai lihtsalt jaks otsa ja mul tulid teised huvid peale. Müüsin ettevõtte ära ja ongi kõik.

Õnne Merimaale.

Seda peab nende käest küsima.

Ma ei oska seda kommenteerida.

Mina ei kommenteeri seda.

Te küsisite, kellele ma müüsin ja ma ütlesin.

Ei ole meil ühiseid ettevõtteid.

Mina ostsin selle kunagi, jah. 

Kas Teie ajal hakati riigimaale juba jäätmeid viima? 

Ei ole midagi viidud.

Meie hoiustasime Silikaltsiidi tn 9 oma kaupa. Selle kasutamise kohta oli meil rendileping.

Seda peate eelmise omaniku käest küsima, kuidas.

Pakendihai ei käidelnud seal jäätmeid, vaid hoiustas materjale.

Jaa, rendileping.

Ma räägin, kui minul oli rendileping ja temal oli õigus seda välja rentida…

Mina ei uurinud teise ettevõtte tegevust, mille alusel ta annab rendile seda.

Mina sain aru, et ka Universal Trading T.S. Eesti AS  on selle riigilt rentinud. Seda kinnitasid tema advokaadid. Tema maksis ka maamaksu selle pealt.

Ma ei hakka ju teile üksikasju rääkima, kuidas ma kellegagi kokku sain.

Ma ei hakka teile paljastama oma ärisaladusi. Te esitate nii naljakaid küsimusi.

Ma ei oska öelda, kes selle koristab või kes selle kinni maksab või mis teema selle asjaga seal on. Seda peate juba Silikaltsiidi 7 ja Silikaltsiidi 9 maaomanike käest küsima. Ma ei tea, ma ei tegele sellega. Mina müüsin ettevõtte enne maha, kui sinna midagi ladustati.

See on ärisaladus.

Ei tühjendatud midagi.

Kes mida jäätmeteks nimetab. Mõni nimetab jäätmeteks kullakange, mis on maha kallatud.

Kui teie jaoks on jääde kartong, siis minu jaoks ei ole, kuna see omab materiaalset väärtust. Silikaltsiidi tn 9 hoiti taaskasutusse minevaid materjale – plastik, kanistrid, kõik, mis lähevad taaskasutusse.

Ma ei oska seda teile praegu peast öelda. Ma ei mäleta seda. 

„Kahetsusväärne lugu – täiesti ebaseaduslikult on jäätmed veetud ametlikult jäätmeloa alusel toiminud käitluskohast kõrvalkrundile. Ettevõttele tehti ettekirjutus, et renditud hall on kolme aastat ületava vaheladustamise tõttu ebaseaduslik jäätmeladestamise koht ja see tuleb nõuetekohaselt käidelda ehk ära koristada. Keskkonnaamet tuli ettevõttele   ka vastu, kui andis tingimusliku jäätmeloa, mis võimaldas veel uusi jäätmeid käitluskohas vastu võtta, kui samas vana ladustatud hunnikut käideldakse – ja selle vaatamata tühjendatakse lõpuks kõik kõrvalasuvale kinnistule. See on täiesti räige käitumine.

See pole muidugi esimene juhtum, kus suures koguses jäätmed hüljatakse ehk kellegi teise (enamasti küll riigi) koristada jäetakse. Juba mõni aasta tagasi on arutatud ettepanekut, et kui keegi taotleb luba jäätmete vaheladustamiseks – mis ei ole ametlikult prügila kuni kolmeaastase vaheladustuse perioodi jooksul – siis tuleks tal teatud lävendite (jäätmeliik, kogus, vaheladustuse aeg) ületamisel anda rahaline garantii selle koguse käitlemisele. Garantii rakenduks, kui ettevõte ise oma jäätmekäitlemise kohustusi täita ei suuda. See tähendaks jäätmekäitlejate aga lisakulu, mida nad ei taha.

Teine teema on järelevalve küsimus. Selliste juhtumine ärahoidmiseks tuleb nii-öelda rikkumislõhnalistel tegevustel enam silma peal hoida, ka keskkonnaamet saaks just kolme aasta vaheladustuskriteeriumi jälgimisel jõulisem olla, siiani on sellel alusel vaid üksikuid jäätmelubasid tühistatud, kuigi juhtumeid on päris arvukalt. Seega järelevalve tegevused on sageli olnud pigem leebed, sektor on teinud sellest oma järeldused, et ega midagi väga ka ei juhtu, kui ka vilistad nõuetele. Ja kui midagi juhtubki, siis tuleb eelnevalt varad ettevõttest välja viia ja lõpuks lasta "kest" pankrotti – koristamiskulud jäävad enamasti riigile, vahel ka teistele kinnistuvaldajatele – päevakajalisi näiteid leiab siinkohal Viimsist ja Kundast.“

Pakendihai OÜ tegevdirektori Aivar Lõhmuse vastuolusid täis jutust tuleb välja, et teda peaks Silikaltsiidi 9 riigimaal tegutsemise eest mitte trahvima, vaid hoopis kiitma.

Silikaltsiidi 9-s on veel aed vahel, mida pole juba vähemalt kümme aastat prügi alt näha olnud. Prügimägi oli 3–4 meetri kõrgune. Mina lükkasin Silikaltsiidi 9 pool platsi tühjaks sinna üles mäkke kokku ja tegin nii palju ruumi ning sinna läks Silikaltsiidi 7-st sõelumisel saadud puit ja muld. Silikaltsiidi 7-s oli 11 000 tonni jäätmeid, mitte 20 000 tonni, nagu te kirjutasite. Sellest 11 000 tonnist andsime 8000 tonni eelmisel aastal plastikut ära. Lisaks, kui võtame puidu- ja mullamäe maha, siis vaadake, palju alles jääb.

Need on eluaeg seal olnud, enne mind juba. Seal pidi pahtel sees olema. Keskkonnale ei pidanud need kahjulikud olema.

Ei tea. Mina ei ole seda Silikaltsiidi 9-t kunagi üle võtnudki. Praegu on minu huvi küll Silikaltsiidi 9 korda teha, maa ära erastada, load peale saada ja teha sinna suur sorteerimisjaam.

Aga miks mitte?

Nad nõuavad kogu aeg sunnirahasid, need me anname kohtusse, sest need on ebaausalt tehtud. Vaadake, mis raha mul läks Silikaltsiidi 7-s. Seda ei vaata keegi. Nüüd on probleem, kui Silikaltsiidi 9-s lükkasin prügi üles mäkke, sest seda oli kõik täis seal.

Juba Prügiveod Grupi ajal veeti juba aia kõrguselt see maa täis seal. Mina tõmbasin kopaga esimese osa puhtaks, lükkasin mäe lihtsalt kõrgemaks. Tühjal platsil saab nüüd prügi sõeluma hakata. Siis ma ei saanud juurdepääsuteed sinna. Taastasin vana tee, selle eest sain trahvi. Sunniraha pannakse iga kuu peale. See on absurd.

Keegi ei ole sinna midagi vedanudki. Silikaltsiidi 7-st ei ole ma sinna midagi vedanud. Silikaltsiidi 9-le on veetud puumaterjal, millele me ootame praegu hinda. See on väärtus, see ei ole prügi. Muld on samamoodi väärtus.

Aga palju seda oli, teate seda?

No seda oleksite siis pidanud vaatama tulema, kui töö käis. Mina väidan, et kui see Silikaltsiidi 9 mägi laiali tõmmata, siis 75 protsenti on seal mulda.

See sodi on seal eluaeg olnud.

Minul on ka fotod, kus 2013. aastal juba sodi tuleb ette välja soojakuteni. Kui ma üle võtsin selle, siis käisime ametnikega mäe otsas ja ma ütlesin, et ärge seda minu kaela ajage. Minul on angaar ja mind muu ei huvita. Mägi oli juba siis kuue meetri kõrgune. Mul pole Silikaltsiidi 9 suhtes mingeid kohustusi, mul pole lepingutki seal. Kui aus olla, siis minul ei ole Silikaltsiidi 9-ga mitte mingit pistmist.

Mõelge ise, kelle sodi see on.

Mina võtsin Silikaltsiidi 7 üle, mitte Silikaltsiidi 9.

Minul ei ole mitte mingisugust rendilepingut Silikaltsiidi 9-le.

Seda rääkige nendega, kes seal varem olid.

Vaadake, palju seal oli juba 2012. aastal jäätmeid ning vaadake palju seal praegu on. Ilma puidu- ja mullamäge arvestamata.

Praegu ma ei saa seal tegutseda ja ma ei tohi koristada. Nüüd ma tegin seal teed ja purustan kive, et saaks tee valmis teha. Siis on järgmine samm, et saaks load peale. Kolmas samm, et saaks maa ära erastada. Neljandaks trummelsõel peale, et saaks hunniku läbi lasta. Selline järjekord.

Ma ei tea, ma tõstan siis mütsi üles. Ma ütlesin keskkonnainspektsioonile ka, et nad muudkui trahvivad, aga kümme aastat ei ole siin keegi midagi liigutanud. Sinna oli kogu aeg tassitud sodi juurde. Mina olen ainukesena seal midagi ära teinud.

Riskid kaasnevad alati, mis teha. Terve elu on risk.

Ostsime, tehnikat oli ju seal. See koht huvitab ka mind, Kui kunagi saan selle jaama tööle , siis hakkab raha ka sisse tulema.

Praegu on olnud nii, et see mägi ei ole ainult miinus. Selle mäe ma sõelun ära, ma suudan sealt välja müüa tuhandeid koormaid mulda.

Meil oli traktor peal, tõmbasime kilet alla, ma pakun 10 tonni. Seda on 5000–6000 euro eest. Kui saaks hakata ka mulda müüma.

Muidugi, igaüks võib seda müüa. Mulla jaoks pole vaja mingit eriluba. Terve mägi sõelast läbi lasta, ma arvan – kuu, poolteist. Te kirjutate miljonist eurost, ma arvan, et see on vale jutt. Hea kui sealt 100 koormatki tuleb prügi, seal on põhiliselt kivi ja muld. Oleks hea, kui saaks niipalju toetust, et saaks trummelsõela osta sinna. Rentimine läheb nii kalliks.

Ma ei olegi kaua olnud, alles eelmisest aastast. Varem olin Alumbra Industriega Silikaltsiidi 7 ühes otsas. Saime 3000 eurot trahvi. Alumbral on muidu load olemas tegutsemiseks Koplis, aga need ei olnud ümber tõstetud. Minul on huvi selle maa vastu seal. Selle mäe saaks seal likvideeritud, kui saaks toetust trummelsõela ostmiseks.

Siis tuleb rentida see.

Tähtaega ei saa kunagi anda. Meil jäi töö pooleli, sest väike traktor läks katki. Siis hakkas keskkonnainspektsioon iga päev seal käima ja ma ei taha enne liigutada, kui kõik load ja asjad on korras.

No, kõik on ajamisel. Millal kätte saab, ei tea. Eks siin ongi, see on riigimaa ja ei tea, kuidas siin saab. Ja ega seal ei tohi sorteerida enne, kui luba pole.

Ma arvan, et riik ei ole nii rumal, et ilma sõelumata lasta seda prügi ära vedada. Riik on ikka seda meelt, et saaks ilma maksumaksja rahata see korda.

Pakendihai ei ole ainuke firma, kust raha sisse tuleb.

Ikka tegutseme.

Välismaal on meil firmad ja siis siin Eestis ka tegutseme.

Jah.

Las ta jääb, ei ole mõtet kõike avalikustada.

Te teate ju isegi, et Prügivedu. Loomulikult.

Seda ma ei tea. Minu kaela ei saa seda jama seal ajada.

Ta on mitmes kohas nii teinud. Ühes kohas ma vedasin neil samamoodi angaari tühjaks.

Naise raha eest ostsime Tiidult (Maipuu) traktori ja siis läks ka kogu firma tema nimele.

Tuleb jah. Ma arvan, et saame selle Pakendihai veel korda.

Raske uskuda, jah. Kui see igal pool nii palju pinnuks silmis on, siis on raske tegutseda. Mul ei ole ka motivatsiooni seal.

Ei ole.

Ma ei tea, kas Prügivedu tegeles ohtlike jäätmetega… ma ei usu.

Loomulikult.  Mina ennast aga küll süüdi ei tunne. Vastupidi, selle asemel, et trahvida, peaks mind kiitma hoopis.