Investor Toomas: kas investor on oma keha ori?

Tegelikult võivad kehas toimuvad biokeemilised protsessid mõjutada meie rahakotti oluliselt rohkem, kui endale tunnistada tahaksime. Sealjuures ei pruugi tulla mõttessegi, et pahatihti ei ole meid rappa juhtinud mitte puudulikud finantsteadmised või vähene kogemus, vaid hoopis omaenda keha ja mõistuse viletsavõitu koostöö.

Just selliste tähelepanekuteni jõudis Cambridge’i neuroteadlane John Coates, kes on ise olnud pikka aega edukas Wall Streeti maakler. Oma mullu eesti keeleski ilmavalgust näinud raamatus „Kui koerast saab hunt“, selgitab ta teaduslikele andmetele toetudes, ent lihtsate eluliste näidetega, kuidas finantsturgudel riskimine meie keha ja mõtlemist mõjutab.

Selgub, et oma olemuselt ei pruugigi kuigivõrd erineda, kas kaupled parasjagu börsidel, madistad sõdurina lahingutandril või satud seenemetsas vastamisi pruunkaruga – erinevate ohtudega silmitsi seistes valdavad meie keha üsna sarnased protsessid. Kusjuures meie aju ei pruugi eristada füüsilist ohtu psühholoogilisest.

Meie riskivalmidust mõjutavad peaasjalikult kaks hormooni: testosteroon ja kortisool. Esimene aitab meil eelseisvaks katsumuseks ette valmistada, suurendades nii enesekindlust kui riskijanu ning võib tekitada spordiski tuttavat nn võitjaefekti (võidu korral testosteroonitase kerkib ja suurendab ka järgmise võidu tõenäosust – toim).

Kortisool seevastu aitab meil pikemateks katsumusteks valmistuda ja seab keha nö säästurežiimile. Kui lühiajaliselt võib selle hormooni mõju olla vägagi positiivne, siis pikaajaliselt avab see ukse kroonilisele stressile ja lugematule arvule tõbedele. Ühtlasi võib see tuua kaasa põhjendamatu pelguse riskimise ees ning tekitada õpitud abitust – seisund, milles inimene kaotab täielikult usu võimesse enda saatust suunata. Just eelpoolkirjeldatud bioloogilised mehhanismid võivad olla üks börsibuumide ja -krahhide põhjus.

Kui kaotuste ees ei ole meist keegi lõpuni kaitstud, siis nii palju on igaühel siiski võimalik ära teha, et mitte langeda musta masendusse ja sellega kaotusi veelgi süvendada. „Paistab, et füsioloogiline toimetulek ja emotsionaalne pinge välistavad teineteist – kui keha saab hakkama, milleks siis ärrituda?“ tõdeb autor.

Üks parimaid viise enda karastamiseks on Coatesi hinnangul füüsiline treening, aga miks mitte ka kokkupuuted külma ilma ja külma veega – teadlased on oletanud, et need abinõud suurendavad emotsionaalset vastupidavust ja aitavad kadestusväärselt hästi stressiga toime tulla. Juba Aristoteles leidis, et keha ja vaim on lahutamatud. Investor või kaupleja, kes seda tõetera mõistab ja enda kasuks tööle rakendab, on kahtlemata turukrahhidele oluliselt raskem saak.

Nõustun investeerimisspets Peeter Koppeliga, kelle arvates tuleks see raamat läbi lugeda juba enne esimest tehingut.