Las Kesk otsustab, kas Stalnuhhini naisel on autot vaja

Kaoks topeltkulu parteidele

Praegu saavad riigikogus esindatud erakonnad maksumaksjalt oma kulude katteks raha kaks korda: eelarvest eraldatud summale lisanduvad riigikogulaste palgad ja kuluhüvitused. Õiglane oleks, et erakonnad saavad raha üks kord ja otsustavad kuluhüvitiste asjus ise, kas ja missuguseid nende saadikute kulutusi on mõistlik sellest katlast katta ning mis mahus.

2014. aastal võis iga saadik aasta jooksul kulude hüvitamiseks kasutada kuni 12 424 eurot. Kuluhüvitiste teema naeruvääristajad on viidanud, et riigikogu peale kokku on tegu vaid 0,014 protsendiga riigieelarvest. Seega, pole mingi probleem selline väike kulu jätta erakondade kanda. Äkki siis Keskerakond otsustab näiteks, et Stalnuhhini käitumist ei saa heaks kiita, ega hüvita sedasorti kulusid. Ja ehk jätavad ka teised parteid hüvitamata süda­öised söömingud valijatega, kallite autode liisimise, klassikaks saanud majoneesi ja kõik muud kulud, mis määrivad riigikogu mainet. Erakondadel tekib vastutus riigikogu maine eest oma rahakoti kaudu.

Erakonnad saavad riigieelarvest aastas üle 5,4 miljoni euro. Summa konkreetsele parteile kujuneb mandaadi põhjal, st parlamendis suurema esindatusega parteid saavad eel­arvest rohkem raha. Kuluhüvitiste peale läheks sellest summast praeguse süsteemi järgi jämedalt võttes neljandik. Iga erakonna huvides oleks sellise süsteemi puhul, et kaetakse ainult vältimatuid kulusid.

Mitu kärbest ühe hoobiga

Avaliku õiglustunde kohaselt oleks selline lahendus igati tere­tulnud. Kaoksid ära maksumaksja topeltkulutused parteidele. Ei teki probleemi, mille tooks kaasa kuluhüvitiste kaotamine – nn kaugeltnurga mehed ja naised jääksid ebavõrdsesse seisu transpordikulude katmisel. Samas jääb toimima avalik kontroll maksumaksja raha kasutamise üle ehk siis: probleemi ei lükata n-ö vaiba alla, mille tooks kaasa kuluhüvitiste lisamine palgale ja sellega koos aruandluse kaotamine.

Erakondade nälg uute rahastamisallikate järele ja musta raha kasutamise kiusatus võib selle ettepaneku teokstegemisega seoses küll suureneda, kuid erakondade rahastamise allikad on avalikkuse teravdatud tähelepanu all niigi. Ühiskonna valulävi selle teema suhtes on pärast Keskerakonna idaraha- ja Reformierakonna musta raha skandaali oluliselt madalam kui enne neid. Kahetsusväärsel kombel on siiski endiselt jõus 2010 sündinud riigikogu otsus dekriminaliseerida varjatud annetused erakondadele.