Aeg võtta laen, millele makstakse peale

Läti ja Leedu kaasavad odavat raha, kasutades ära praegust seisu võlakirjaturul, kirjutas Äripäev teisipäevases kaaneloos. Nutikad naabrid kasutavad võimalust, kuid Eesti on otsustanud jääda pealtvaatajaks.

Äripäeva toimetuse meelest ei tohiks Eesti praegu seista niisama kõrval, vaid saaks koos Läti ja Leeduga astuda samas taktis.

Nullilähedase intressimääraga võlakirjad pakuvad investoritele suurt huvi. Hea näide on meie lõunanaaber Läti, kes kevadise emissiooniga meelitas rohkem raha, kui oli algselt plaanis – 20aastase perioodiga võlakirjad (intressiga 1,375% aastas) märgiti üle kolmekordselt. Viimastel kuudel on 3aastaseid võlakirju pandud pakkumisele ka nullintressiga (märgiti üle viiekordselt), osal emissioonidest oli intresside tootlus suisa negatiivne.

Investorite selline käitumine tähendab, et rahale otsitakse igapäevaselt head võimalust hoidmiseks. Enam ei olegi nii tähtis, kas võlakirjadega suudetakse teenida suurt tulu, vaid pigem tahetakse kindlustada praeguse raha säilimist ka aastate pärast.

Investorite huvi (ja mingil määral ka konkurents) on nii suur, et vajadusel ollakse valmis isegi raha peale maksma. Näites Soome pani negatiivse intressiga riigivõlakirjad pakkumisele, vastu saadi 3 miljardit eurot laenu, millest 47 miljonit saab jätta endale. Investorile on tähtis, et lõviosa rahast jääb alles.

Äripäevaga vestelnud ekspertide hinnangul investeerivad sellistesse võlakirjadesse tõenäoliselt institutsioonid, kes otsivad reservidele head hoiukohta. Justkui parem alternatiiv näiteks aktsiatele, millega kaasneb suurem risk. Suurema rahahulgaga investorid, kes sõeluvad aktiivselt paremaid võlakirju, võiksid anda kindlustunnet ka Eestile, et raha on olemas, kui vaid anda soovist märku.

Ent vaatamata heale intressimäärale jätab selline võimalus meie rahandusministri ja peaministri tõrksaks. Eile küll tunnistas riigikogu infotunnis Taavi Rõivas, et laen ja võlakiri on võrreldavad ning oleneb konkreetsest ajahetkest ja summa suurusest, kumb oleks asjakohasem, kuid seni ei nähta lisarahale vajadust, kuna riigieelarve on olnud tasakaalus või väikeses ülejäägis ning kõik senised investeeringud suudetakse ära teha.

Kahjuks jääb peaministri nägemus riigi edasiminekust väikeseks. Rõivas eelistab pigem ots otsaga kokkutulekut ega suuda paika panna suurt eesmärki, mille poole peaks riik püüdlema. Pigem on valitud nn peenhäälestus, mis jätab mulje, et Eesti on saavutanud suuremad eesmärgid. Tegelikult ei ole. Eestil on veel palju teha.

Aprillis vahendas Äripäev 17 ideed, millele andsid hinnangu ka Eesti ettevõtjad. Ideede hulgas olid näiteks maanteetaristu arendamine, Tallinna-Helsingi tunnel ning fosforiidi kaevandamine ja rikastamine. Seni aga pole valitsus midagi sarnast sihiks seadnud. Näiteks nn Talsinki tunnel on küll jõudnud mõningate uuringuteni, kuid algatus tuleb pigem Soomest, mitte Eestist. Eesti pooldab vaadata, kui kaugele viitsib Soome projekti vedada, ja kui läheb hästi, siis alles näidata suuremat poolehoidu. Tegelikult tuleks ise võtta algatusvõime ja hakata kuskilt otsast peale.