Reformierakonnale on see kahtlemata raske ülesandepüstitus. Rahvaparteiks saanud erakonnal on keeruline teha asju, mida on vaja teha: kõik arengule ja edule suunatud otsused ei ole ühiskonna laiades kihtides tingimata populaarsed ja võivad tähendada tagasilööki toetusnumbrites. Vähemaga kui valitsusse pääsemine on aga keeruline ette kujutada oravaid leppimas. Ent kui oravapartei hiilgav poliittehnoloogiline võimekus pöörata sisuliseks kommunikatsiooniks, siis ei peaks majanduskasvule suunatud arengut toetavate otsuste põhjendamine olema ilmvõimatu ülesanne.
Mõlemad on kogenud mehed
Viimasel ajal on Reformierakond tegutsenud muidugi täpselt vastupidi sellele, mida vaja: istunud mugavustsoonis ja stagnatsioonis, rääkides musta valgeks, raisates niisama aega ja lasknud täiesti hajuda sellel maailmavaatelisel teljel, mis määratles erakonna sünni konstellatsiooni.
Michali ja Pevkuri vastasseis ei ole mitte niivõrd maailmavaateline, kuivõrd isiksusepõhine. Me ei tea veel, kumb neist on tõelisem liberaalse maailmavaate kandja: sõna “liberaalne” kasutamise sageduse järgi ei saa seda otsustada.
Pigem tundub, et ehedat parempoolsust ja liberaalsusest ei õhku kummastki. Pevkur lubab laiapõhjalisemat kaasamist era- ja ühiskonnas ning tagatoa kaotamist, Michalil on aga ette näidata riigiettevõtete osalise erastamise algatamine, mida ka uus valitsus on lubanud ellu viia.
Mõlemad on olnud pikka aega poliitikas ja ministrikogemusega. Põhimõtteline erinevus on minevikus: Pevkuri kapist pole ühegi suure luukere kolinat kuulda, seevastu Michali nimega jääb päevade lõpuni seostuma Reformierakonna kilekotirahaskandaal.
Ajakirjanduse vahendusel loodud vastandusest ei kooru aga kahjuks ei maailmavaatelisi ega konkreetse tegevusplaani erinevusi – mõlemad on rohkem niisama tingeltanglit teinud ja odavale populaarsusele panustanud.
Selgroog ja isikuomadused
Isikuomadused on siiski ka olulised. Siin on kandilisemal Michalil Pevkuri ümmargususe ja pehmuse ees teatav eelis juba põhjusel, et lahkuvale juhile Taavi Rõivasele heideti eelkõige ette otsustamatust, vedelust ja edevust. Peenhäälestajate mainest vabanemiseks tuleb erakonnajuhi jämedam hääl ja kõvem käsi ilmselt kasuks. Otsustavaks jääb aga maailmavaateline selgroog, mis vähemalt praegu ei paista kummalgi mehel liberaalsusega hiilgavat.