Lõpetage lastega äritsemine

Tuletorni-nimelise liikumise eesmärgid võivad ju sõnades üllad olla, aga kogupilt kisub kiiva – vaata, kustpoolt tahad. Lapsi ei peaks kasuperedesse jagama palga eest – ja ka kasuvanemad ise ei peaks selliste kokkulepete peale välja minema.

Seda, et laps ei tohi olla äriobjekt, teavad Tuletorni-nimelise võrgustiku rajajad hästi juba algusest peale, ja sellepärast sündiski ettevõtmine sihtasutuse vormis. Tänaseks käib 1990. aastatel Portugalis sündinud kasuperede võrgustiku juhtimine peamiselt Saksamaalt ja Eestiski tegutseb Tuletorn juba 2000. aastast alates. Takkapihta asub Eestis selle imeliku ettevõtlusvormi peakorter.

Kõige kummalisem on asjaolu, et riik on suutud sellest siiamaani mööda vaadata. Nüüdseks on Eesti ametnikkond nähtusega aasta jagu tegelenud ja jõudnud järeldusele, et sedasorti lastevahendamine polegi tegelikult midagi muud kui äri. Nimelt ei käi need keerulise taustaga lapsed koolis, vaid nad enda juurde võtnud peredele makstakse laste õpetamise ja kasvatamise eest palka. Ent kui koduõppe kaudu on võimalik last ka Eestis tõepoolest koolisüsteemist väljaspool harida, ei ole riigi ja selle struktuurideta võimalik hakkama saada näiteks siis, kui vaja on politsei või kiirabi tuge. Siis aga selgub, et riik ei tea nendest lastest midagi. Aidata lapsi, keda riigi silmis olemaski pole, on päris keeruline. Tuge oleks paljudel juhtudel vajanud ka kasuvanemad, aga nemadki pole seda siin kohapeal saanud, sest kogu süsteem on toiminudki Eesti riigist eraldi, et mitte öelda – äralõigatuna.

Raske on mõista ka vanemaid, kes võtavad lapsi kasvatada raha teenimise eesmärgil. Jah, lapse üleskasvatamine on kindlasti töö, aga vist mitte töö nagu iga teine. Asi pole mitte selles, et ükski struktuur peale riigi kasuperede elu korraldada ei võiks, aga kindlasti peaks riik teadma, kuidas lapsed liiguvad ja missugused on nende vajadused – vastasel juhul jäävad raskel hetkel üksi nii lapsed kui ka nende kasuvanemad. 

Loomulikult on töölepingu sõlmimise peale välja läinud kasuvanematel võinud olla ka üllamad tegutsemismotiivid kui paljas raha teenimise soov. Nagu teisedki vanemad on nemadki läbi elanud raskeid hetki, mis laste üleskasvatamise juurde kuuluvad, ning neil on kasulastega tekkinud emotsionaalne side, mida lepingu lõppedes läbi lõigata valus, kui mitte võimatu. Kõik see aga ei tee kogu skeemi ennast vähem küsitavaks.

Kui palju on kasuvanemad Tuletorni võrgustikku vedava ärimehe Peer Salström-Leyhi tegemistega kursis, ei oska toimetus hinnata. Eestis on tema tegevusest avalikult räägitud väga vähe. 

Äripäev kirjutas eelmisel aastal, kuidas seesama mittetulundusühingu põhimõttel tegutsema pidanud kasulaste vahendamise sihtasutus rikastus Norra riigilt saadud 50 miljoni euroga, kandes osa raha Eestis tegutsevale katusorganisatsioonile. Tuletorni sihtasutused elavadki enamasti maksumaksja rahast ehk linnade ja omavalitsuste toetustest. Suurimat kasu ei paista vähemalt praegu teada oleva põhjal olevat saanud mitte kasuvanemad, vaid hoopis Leyh koos oma eestlannast abikaasaga.

Osav ärimees – ja Äripäev ei kiidagi? Ei kiida, sest laps pole toode või teenus, mida vahendada. Laps ei tohi olla äriobjekt mitte ühelgi viisil mitte üheski skeemis. See on kogu loos algusest peale valesti, seda isegi juhul, kui kavatsused on olnud head või suurepärased.