Ettevõtted kaotavad töötajaid idufirmadele

CV Keskuse küsitlusest on selgunud mõtlemapanev asjaolu: 71,2% eestlastest lööks kaasa idufirmas, ka madala palga eest. Millisesse positsiooni jätab see aga traditsioonilistes harudes tegutsevad ettevõtted, kuhu noori töötajaid on järjest raskem saada? Kas pääseteeks saab tootmis- ja tööstusettevõtete täisautomatiseerimine või on võimalik midagi ära teha, et ettevõte tunduks töövõtjale atraktiivne?

Niinimetatud Y-generatsioon ei taha enam vanaviisi tööd teha. Nad tahavad ise tööaega ja -kohta valida, neile meeldib teha tööd, mis arendab, milles on kirge. Tööl peab olema mõte ja sellega peab saama luua mingit väärtust. Niisama palga pärast tööd teha tahavad inimesed üha vähem. Pole siis ka imestada, et idufirmad, kus kultiveeritakse mõtteviisi, et tee seda, mida armastad, tee kirega ja sind saadab edu, tunduvad just need kõige ihaldusväärsemad tööpaigad.

Tihti kohtab siin vastukaaluks sõnavõtte, et noored ei taha ega oska enam tööd teha, tahetakse lihtsalt läbi ajada ning kohe suurt palka saada. Edulood idufirmadest jätvat mulje, et valmis tuleb teha ainult üks lihtlabane äpp ning algajat ettevõtjat saadabki edu ja rikkus.

Mis saab sellisest töötajast eelmise sajandi juhtimiskultuuriga ettevõttes? Nende ideedesse suhtutakse juhtimistasandil kriitiliselt, öeldakse, et kui oleme senimaani nii hakkama saanud, saame ka edaspidi, milleks on vaja muutusi. Sellisesse keskkonda sattunud ettevõtliku töötaja puhul rakenduvad tavaliselt kaks stsenaariumi. Ta kas tõdeb üsna pea, et ei saa sellises ettevõttes oma potentsiaali realiseerida, ning lahkub ettevõttest või väsib pärast mõningast võitlust juurdunud dogmade vastu ja muutub samasuguseks nagu teised töötajad – apaatseks kellast kellani palgapäeva nimel töötavaks inimvareks. Esimese vairandi puhul ei ole töötaja püsimatu ja kõrgete ootustega, mida talle sageli ette heidetakse, vaid ta ei leia oma võimetele olemasolevas ettevõttes rakendust.

Pikalt tegutsenud ettevõtetel on tegelikult väga head võimalused, et enda juurde ettevõtlikku inimest tööle saada. Nad on üldjuhul saavutanud kindla konkurentsipositsiooni ning kliendibaasi, neil on üksjagu reserve ning ressursse, mida ümber jagada, paljud kasvuraskused on läbitud ning ettevõttes on teatud protsessid paika loksunud. See on hea pinnas siseettevõtlust soodustava organisatsioonikultuuri tekkeks.

Kui soodne keskkond on olemas, tuleb hoolitseda selle eest, et siseettevõtjal võimaldatakse initsiatiivi võtta probleemide lahendamiseks ja oma ideid ellu viia. Ideede elluviimine sõltub omakorda sellest, kuivõrd on ettevõte muutustele avatud.

Traditsioonilistes harudes tegutsevatel ettevõtetel on võimalusi, kuidas idufirmade kõrval töövõtja jaoks võrdväärselt atraktiivne välja paista. Selleks tuleb osata ära kasutada oma tugevusi ning õppida idufirmadelt nende tugevuste kohta ja neid siis ka rakendada.

Äripäeva ettevõtja käsiraamat

Pikemalt saab lugeda Äripäeva ettevõtja käsiraamatust http://kasiraamat.ee/et/ettevotja. 

Äripäeva käsiraamatud on praktilised professionaalsed töövahendid tippspetsialistile ja juhile.

Ettevõtja käsiraamat on ilmunud juba 15 aastat. Veebis täieneb info igal kuul, paberil ilmub täiendus neli korda aastas.

Ettevõtja käsiraamat annab juhile ja ettevõtjale ülevaate ettevõtte asutamisest, juhtimisest, kontrollimisest ja arendamisest. Peale nende on käsiraamat abiks ka valdkonna konsultantidele, õpetajatele, õppejõududele ning ka õpilastele ja tudengitele, kes soovivad omandada ettevõtlusest laialdasi teadmisi ning olla kursis uusimate ettevõtlussuundadega.

Mida sisaldab käsiraamatute aastane litsents?

• ligipääsu veebikeskkonnale

• võimalust kasutada nõuandekeskust

• vahetatavate lehtedega paberväljaannet

• kord kvartalis paberväljaande uuendusi

• elektroonilist uudiskirja Õigusuudised

Autor: Triin Kask, Tartu ülikooli majandusteaduste doktorant ja ettevõtluse lektor