Muinasjutud Euroopa Liidu nõudmistest

Kõrgemate mootorikütuse aktsiisimäärade vajadust põhjendati kõigepealt Euroopa Liidu (EL) nõudmistega. Need pidavat kirjas olema Eesti ja ELi sõlmitud assotsieerumisleppes ja ELi direktiivis 92/82/EEC. Seda väitsid Eesti maksumaksjate liidu juhatuse järelepärimistele vastates nii peaministri nõunik Heido Vitsur kui rahandusministeeriumi kantsler Agu Lellep.

Kuna assotsiatsioonilepingut lugedes tundusid need põhjendused väheveenvad, tellis maksumaksjate liit advokaadibüroolt Tark & Co juriidilise ekspertiisi järgnevatele küsimustele.

1. Kas Eestile on ELi nõukogu 19.10.1992. a direktiivi 92/82/EEC täitmine kohustuslik?

2. Kui on, siis missugustel alustel, millises ulatuses ja millistel tähtaegadel ning missuguseid erandite võimalusi viidatud direktiiv Eestile sisaldab ja kuidas peab Eesti neid taotlusi vormistama?

Asjast huvitatud võivad ekspertiisi täieliku teksti leida Eesti maksumaksjate liidu ajakirja Maksumaksja kolmandast numbrist. Kuigi ekspertiisi tellides mõtlesime kütuseaktsiisile, selgub seda lugedes, et tehtud järeldused kehtivad ka teiste eluvaldkondade kohta.

Eesti ei ole tänaseks saanud ELi liikmeks ega asunud osapooleks ELi lepingutes, kaasa arvatud Euroopa majandusühenduse asutamislepingus. Seega ei ole ELi otsused Eestile samamoodi siduvad, kui need on ELi liikmetele.

Sõlmides Euroopa Ühenduste (EÜ) ja tema liikmesriikidega assotsieerumislepingu, võttis Eesti endale teatavaid kohustusi ELi ja selle liikmesriikide ees. Ja nimelt: «...Eesti kehtiva ja loodava seadusandluse lähendamist ühenduse omale. Eesti püüab tagada oma seadusandluse järkjärgulist kooskõlla viimist EÜ omaga.» Nii on kirjas assotsieerumislepingu artiklis 68.

Millises vormis ja millistel tähtaegadel Eesti neid kohustusi täitma peab, on täpsemalt määratlemata. Seega on eelkõige Eesti sisemine poliitiline otsus, millal ja kuidas mingi konkreetne seadus ELi seadustega kooskõlla viia.

Seda võidakse teha koheselt või viimasel hetkel enne ühinemist või hoopis püüda läbirääkimistel liitumislepingu sõlmimise üle saavutada seda, et järkjärguline ühtlustamine jätkuks ja jõuaks lõpule pärast Eesti liitumist.

Nii direktiiv 92/82/EEC kui teised ELi direktiivid ja muud otsused omavad Eesti suhtes küllalt vähest kohustuslikku jõudu.

Kuna Eesti ei ole ELi liikmesriik, ei saa me taotleda direktiivi suhtes erandite tegemist ELi organite poolt ja seda pole ka vaja.

Eestil on endal voli otsustada, millal ja kuidas aktsiisimäärasid tõsta või muud seadusandlust ELi omale lähendada, ning seetõttu ei ole erandite taotlemine Eesti ja EÜ ning nende liikmesriikide vahelistesse assotsieerumislepingutesse vajalik.

Assotsieerumisleping loob vaidluste lahendamiseks iseseisvad lepingulised organid: assotsiatsiooninõukogu ja assotsiatsioonikomitee. Ei ole juhtunud kuulma, et kütuseaktsiisi tõstmisel oleks keegi poole sõnagagi assotsiatsiooninõukogu maininud. Jutt käis ikka ainult sellest, et on kohustuslik ja teha pole midagi.

Kontroll ELi ametnike üle on ilmselgelt nõrgem kui kontroll liikmesriikide omamaiste tegelaste tegevuse üle. Seepärast pidagem meeles, et mida ka Eestimaal ei hakataks põhjendama Euroopa Liidu nõudmistega, on küsimus ikkagi ainult selles, kuidas soovivad talitada meie endi poliitikud ja ametnikud.