Kas riik peab andma garantii tselluloosi- tehasele?

Meie oleme välja pakkunud, et metsa-materjali müügi puhul seda paberipuud, mis täna laeva pannakse, võiks lepingute alusel müüa kohalikule töötlejale. Iseküsimus, kuidas hind paika saab. Päris nii ennast siduda ei saa, et kümne aasta jooksul müüakse kogu aeg ühe hinnaga.

Oluline on ka see, et töötleja peab puitu saama pidevalt. Kui see vabrik käima pannakse, siis ta piltlikult öeldes töötab 20 aastat ühe vahetusega. Kogu aeg peab tal olema midagi sisse ajada. Nii kui ta seisma jääb, hakkab kahjum tulema. See olekski riigi stabiliseeriv roll -- riigimetsast on lubatud see puit saada, siis ta saadaksegi.

Praegu ei olegi küsimus niivõrd selles, kas Eestist saadakse see puit kätte, vaid selles, kuidas see kätte saadakse, milliste graafikute alusel ja kas on võimalik tehas pidevalt käigus hoida. Kuna Eestis on riigi käes piisavalt suur metsaressurss, võib riik endale lubada, et ta ütleb: jah, see tooraine tuleb riigi metsast.

Ei ole vaja mingit tööstusharu toorme-ressursiga garanteerida, kui ettevõte on konkurentsivõimeline. Ta töötab ju samas turusituatsioonis kui teised ettevõtted. Ta ostab ressursi. Miks peaks seal olema riigi garantii? Me ju ei räägi garantii andmisest saetööstusele, ehkki praegu investeeritakse sinna väga ulatuslikult. Keegi ei ole garantiid küsinud.

Riik peaks andma 15 aastaks mingi puiduressursi -- tegelikult on Eestis puiduressurss olemas ja kui tehas Eestisse rajatakse, siis ta rajatakse keset tooraineressurssi ja see ressurss on siin kättesaadav logistilise hinnaeelisega.

Kui see ressurss peaks Eestist välja veetama, tulevad veokulud peale. See maksab kuskil 150--200 krooni tihumeetri kohta rohkem. Kui puit kohapeal ümber töödeldakse, on ta teoreetiliselt odavamalt kätte saadud.

Riik peaks olema nõus, et selline tehas tehakse, et kehtestatakse samasugused majandustingimused, nagu on naaberriikides. See ongi riigi põhigarantii.