Eesti majandus 60 aastat tagasi

Poola järjekordse jagamisega 01.09.1939 alanud II maailmasõda puudutas enesestmõistetavalt valusalt ka Eesti majandust. Lisaks olude üldisele pingestumisele maailmaturul (impordiga kaeti nt 1938. a suurtööstuses tarbitud toormest 47%) tabasid Eestit sõja puhkemisel veel spetsiifilised hädad. Sellele vaatamata on 1939. aastat tervikuna hinnatud tihti kogu esimese iseseisvusaja edukaimaks majandusaastaks.

Kui 1939. a esimesed kaheksa kuud lubasid rääkida jätkuvast konjunktuursest tõusust, mis inertsist ulatus esimestesse sõjakuudesse, siis aasta lõpul puutus Eesti majandus kokku sõjaajale tüüpiliste nähtustega, nagu hindade ja tööpuuduse kasv, tootmise langus ning tootmisressursside ja tarbekaupade müügi nn ratsioneerimine.

Täiendav koorem majandusele oli sakslaste lahkumine. Ühelt poolt tähendas see kõrgelt kvalifitseeritud ja ka ostujõuliste kodanike minekut, teisalt kummitasid Eestit lahkunud sakslaste varade võimalikust rahalisest ülekandmisest johtuvad likviidsusprobleemid ja oht maksebilansile.

Sõja alguse ostupaanika tõi endaga kaasa hoiuste väljavoolu pankadest ja ringluses oleva sularaha hüppelise kasvu, millele omalt poolt aitas kaasa sakslaste lahkumine. Septembriks-novembriks vähenesid pangahoiused suvekuudega võrreldes 15%, ringluses oleva sularaha hulk kasvas viiendiku. Ajavahemikus detsember 1939 -- veebruar 1940 kerkisid hulgi- ja jaehinnad vaatamata üha tugevnevale riiklikule sekkumisele vastavalt 11 ja 13%, reaalpalgad langesid detsembriga võrreldes seevastu 15 protsenti.

Ilmekaimalt avaldus II maailmasõja algus Eesti väliskaubanduse geograafilise struktuuri muutumises. Inglismaa ja Prantsusmaa lülitumine sõtta ja Taani väinade sulgemine lõikas läbi suhted Inglismaaga, kes oli läbi aastate Eesti tähtsaim eksportmaa ja tollal peamine konverteeritava välisraha teenimise koht.

Formaalselt asendas Lääne-Euroopa turgude äralangemist kaubavahetuse kasv Saksamaa ja NSV Liiduga, kuid kõik see toimus kliiringvormis. Eksport neisse riikidesse oli pigem oma ressursside ärakinkimine, mille vastu oli kõige hädavajalikumat raske saada. Kui arvestada, et ajavahemikus september 1939 -- juuli 1940 ületas Eesti rahatu eksport NSV Liitu impordi 36 ja Saksamaale 24% võrra, siis kujunes Eesti sisuliselt nende kahe maailmavallutuseks ettevalmistava ja teda end peatselt okupeeriva riigi heldeks kreeditoriks.

Väliskaubanduse traditsioonilisest geograafilisest struktuurist ei jäänud midagi järele. Inglismaa, kelle osaks oli 1939. a 8 esimesel kuul Eesti ekspordist langenud 38 ja impordist 20%, taandus järgneva 4 kuu arvestuses ekspordis 3 ja impordis 6 protsendile (1940. a jaanuarist juulini vastavalt 0,7 ja 1,6 protsendile). Seevastu Saksamaa osatähtsus, mis oli olnud ekspordis 30 ja impordis 33%, suurenes aasta viimasel kolmandikul vastavalt 47 ja 52 protsendile. Kaubandus NSV Liiduga hakkas plahvatuslikult kasvama detsembris ja 1940. aasta veebruaris-märtsis läks hilisemate sündmuste eelmänguna sinna juba üle 48% Eesti ekspordist.

1939. a detsembrist, pärast Talvesõja algust, mis tõmbas risti peale kaubandusele Soomega, muutus Eesti väliskaubanduse geograafiline struktuur üksluiseks -- kuuti langes NSV Liidu ja Saksamaa osaks järgneval 8 kuul ekspordist 53--76 ja impordist 62--85%. Need numbrid kuulusid toona rangele salastamisele.

Naiivsus või (enese)tsensuur, kuid 1939. majandusaastast kokkuvõtet tehes kirjutas Jaan Taklaja «Eesti kroonikas 1939» sinisilmselt: «Teoreetiliselt oleme me oma geograafilise asendi tõttu siiski mõnest teisest riigist soodsamas olukorras seetõttu, et oleme rahujalal Saksamaaga ja Nõukogude Liiduga, kuhu pole tõkestatud ka kaupade vedu nii mere- kui maanteed kaudu.»

Ainult et «soodsaid olusid» ja iseseisvust jätkus Eestile nende sõnade kirjapaneku aegu formaalselt veel mõneks kuuks. 1940. a septembris langes Eestis toodetu väljaveost NSV Liidu siseturu osaks juba 96,2%.