Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

USA maandumine

14. märts 2001, 00:00

Võttis aega mis võttis, kuid presidendivalimistega said ameeriklased siiski lõpuks üle kivide ja kändude õnnelikult ühele poole. Sedamööda kuidas selginesid Bushi-Gore?i suhted, muutus USA (ja sellest tulenevalt suuresti kogu maailma) majanduse edasine areng üha ebamäärasemaks.

Mingit selgust pole ses suhtes toonud ka alanud aasta esimesed kuud. Greenspani intresside alandamisi ootavad ja saatvad arutlused teemal soft versus hard landing meenutavad pigem lillelt õielehtede rebimist, otsimaks selgust armastuse asjus.

Jaanuarikuiste USA keskpanga intresside alandamise näol oli selgelt tegemist bensiiniga tule kustutamisega. Nimelt polnud taoliste tavatarkusele toetuvate aktsioonide eesmärgiks midagi muud kui pikka aega üle jõu elanud USA sisetarbimise stimuleerimine senisest odavama raha turulepaiskamise toel.

Seejuures püütakse vägisi unustada, et just ameeriklaste võlguelamisele toetunud sisetarbimine (eeskätt usus tulevastesse börsituludesse) oli see, mis koos pikaajalise börsibuumiga võttis nii ameeriklastelt kui ka väljast USA aktsiaturgudele tõtanud pika dollari otsijailt igasuguse reaalsustaju.

Rekordilised jooksevkonto defitsiidi näitajad, rahvamajanduse välisvõlgnevuse kasv ja sisemaisest säästmisest loobumine olid tegelikult samavõrra rekordiliselt pika majanduskasvu, madala tööpuuduse ja stabiilsete tarbijahindade n.ö. veealune osa, millest polnud sünnis rääkida. Kuivõrd Clintoni valitsusel õnnestus õnnelike kokkusattumiste toel jagu saada eelarvedefitsiidist (kulutuste suhtelise kokkutõmbamisega pandi ka alus ameerikalikus mõttes madalatele intressidele), kujunes sedakorda peamiseks patustajaks erasektor.

Mis puutub lausa fantastiliseks räägitud majanduskasvu, siis selles osas oli tegemist müüdiga: aastail 1991?1999 suurenes USA sisemajanduse kogutoodang per capita keskmiselt 2,3 protsenti aastas, mida on napilt rohkem kui ühinemisvaevades piinelnud Saksamaal.

Samavõrra müüdiks näivad osutuvat jutud nn New Economy?st. Aastatagune Nasdaq?i mulli lõhkemine ja raha väljavool tehnoloogiasektori aktsiatest on üksnes tulevaste protsesside pinnavirvendus.

Rahapakkumise stimuleerimisega ei taotleta õigupoolest midagi muud kui vahepeal veidi kainenenud ameeriklaste hiljutise tarbimisjoovastuse taasõhutamist ja juba aastapäevad enam-vähem ühel tasemel liikunud nn. vana majanduse börsihindade hoidmist. Seda kõike pehmeks maandumiseks nimetada oleks liiast.

Nii või teisiti, aga ameeriklaste maandumise, olgu see siis pehme või kolina saatel toimuva kukkumine, maksab lõppkokkuvõttes kinni kogu maailm. Küsimus on pigem selles, kumb tuleb maailmale pikas perspektiivis odavam kätte, kas üksnes ameeriklastele muu maailma arvel tagatav pehme maandumine ja sellest johtuv pikaajaline vindumine või siis valusa kukkumisega saabuv kiire selgus.

Jutud pehmest maandumisest sunnivad vägisi meenutama Jaapani majanduse ?pehmet maandamist? 1990. aastate algul.

Toona majanduse tsüklilist langust rahapakkumise suurendamise (lühiajalised intressid on Jaapanis 10 aasta taguselt 7?8 protsendilt langenud tänaseks sisuliselt null-tasemele) ja kõikvõimalike keinslike võtetega tasandama tõtanud valitsus ja keskpank ei saavutanud midagi muud kui ameeriklaste 1990. aastate majanduskasvuga samavõrra võrdväärse pretsedenditu pikaajalise, tänini jätkuva seisaku.

Selle hinda võib mõõta kas või nende 60 protsendiga riigi maksutuludest, mida tuleb täna kõrvuni võlgadesse langenud Jaapanil välja anda pehme maandumise nimel tehtud riigivõla intresside maksmiseks, s.o majanduse ja maksumaksja seisukohalt mitteproduktiivsete kulude katmiseks.

Meeldib see või mitte, aga kriisidel on majanduses täita omamoodi sanitari roll. Selle asemel, et odava raha toel ebaefektiivseid ettevõtteid iga hinna eest elus hoida, tulnuks Jaapanil käia kiirelt läbi pankrottide puhastustulest.

Samasugust puhastustuld, eraldamaks teri sõkaldest, ootab aastal 2001 ameeriklaste New Economy. Ajalugu on näidanud, et eksinud on kõik, kes on kunagi arvanud, et nende jõud ja tarkus on üle käinud majandusele immanentsest tsüklilisest arengust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:15
Otsi:

Ava täpsem otsing