Vikerkaarevalitsus on Eestis võimalik

Vale on 15. mai Äripäeva juhtkirja (vt ?Mõõdukad on täielikult minetanud mõõdutunde?) autori postulaat, et Mõõdukad on alustanud koalitsioonikaaslaste erimeelsusi ära kasutades sotsiaaldemokraatlikku revolutsiooni ja vastandunud Eestile edu toonud poliitikale. On unustatud, et Mõõdukad kuulusid Eesti edule aluse pannud valitsusliitu ja olid ühel ajajärgul valitsust juhtiv jõud. Järelikult olid toonased sammud ka meie sammud, saavutatud edu ka meie edu.

Elus, ja ka poliitikas ei eksisteeri absoluutselt häid ja halbu asju. Kui toidus on vähe soola, on toit mage, kui ülemäära, siis soolane. Sool ise pole halb, kuid tema liigpruukimine muudab toidu kõlbmatuks. Sama jõhker on öelda, et parempoolne poliitika on hea ja vasakpoolne halb. Me ei tohi parempoolsusega üle soolata, sest võime saada kõlbmatu söögi. 90. aastate alul lähtuti Eestis arusaamast, et vaja on vähem riiki. See oli õige tol ajahetkel, kuid sama põhimõtet ei saa lõputult kasutada.

Sotsiaaldemokraatia on igati tunnustatud ja toimiv ideoloogia. Temas ei maksa näha tonti. Kohatu on arvata, et Mõõdukad ihalevad tagasi N. Liidu süsteemi. Oleme võidelnud totalitaarse sovjetliku pärandi vastu ja teeme seda edaspidi.

Juhtkirja suurimaks veaks pean arvamust, et ühiskonna edukuse ainus kriteerium on majanduslik efektiivsus ja väga range fiskaalne raamistik. Mõistes, et edukuse üks allikaid on majandus, leiame meie, et ühiskond on keerukam. Rööbiti majandusega mängivad sama, kohati suuremat rolli teised väärtused. Õhtumail kasvõi kristlik eetika ja soov pakkuda inimväärset elu võimalikult paljudele. Omaette väärtus on ühiskonna stabiilsus.

Sedagi on ammu mõistnud mitte ainult need, keda Äripäev taunib, vaid ka teisi põhimõtteid pooldanud inimesed. Bismarcki reformid XIX sajandi teise poole Saksamaal on suurepärane näide. Nagu ka Churchilli võitlus astmelise tulumaksu eest Suurbritannias sadakond aastat tagasi.

Ma ei hakka väitlema juhtkirja autori tõele mitte vastavate oletustega. Näiteks meile omistatud sooviga viia need või teised protsendid kohe vastavusse lääne analoogidega lootuses, et nii tuleb õnn iseenesest õuele. Jah, meie eesmärk on arenenud lääneriikide, eelkõige Põhjamaade mudel, kuid me ei kavanda esimees Mao ?suurt hüpet?. Meile ei maksa omistada ka 1917. a Venemaa loosungit ?eksproprieeri ekspluataatorit!?. Meie pooldame reaalsetel võimalustel põhinevat ratsionaalset arengut, meie eesmärk pole rikaste, vaid vaeste arvu vähendamine.

Suuremat tähelepanu tuleb pöörata sotsiaalsetele väärtustele. Usutavasti näeb igaüks, et sotsiaalne ebavõrdsus on jõudmas paljude inimeste taluvuse viimase piirini. Siit tulenevad usalduskriisid ja võõrandumine. Ka reaalselt ähvardav mahajäämus suure hulga inimeste hariduses, mis võib lähiaegadel majandusarengut pidurdada.

Juhtkirjanik unustab, et tegemist on taasiseseisvumisaja kõige pikemaealise valitsusega. Kõik tähtsad otsused oleme koos teinud, tihtipeale küll teravalt vaieldes, sageli ka eriarvamustele jäädes. Uus on, et kõik need vaidlused on toimunud koalitsiooni sees. Just see on paljudele mõistetamatu. Senine kogemus tugines ju põhiliselt koalitsiooni ja opositsiooni vastasseisul. Säärasest must-valgest maailmapildist on raske loobuda. Meie ja põhjanaabrite vikerkaarevalitsus tõendavad, et kirjum pilt on võimalik.