Ettevõtte ostetud joogivesi pole erisoodustus

Saku Läte on olnud üheks erisoodustuste sümboliks juba mitu aastat. Tööandja peab teatavasti töötajatele töökohal joogikõlbuliku vee kindlustama. Sellest on nii palju kirjutatud ja räägitud, et pole mõtet lausa seadust tsiteerima hakata. Sellele, et tööandja seda tõesti tegema peab, pole ka keegi kõva häälega vastu vaielnud.

Rahandusministeeriumi ja maksuameti sisukoht ei ole selles asjas kuuldavasti muutnud: muu kui kraanivesi on erisoodustus. Mööndus lubatakse taha ainult siis, kui ettevõtja tõestab, et tema kraanist jooksev vesi ei vasta joogivee standarditele.

Tõestamiseks peaks tellima vee biokeemilise analüüsi, aga ka siis jääks õhku küsimus, et kui mitu korda nädalas või aasta peab analüüsi tellima? Äkki on vahepeal vesi kõlbulik olnud?

Vaataks asja aga teise kandi pealt. Valitsusasutused tegutsevad ainult oma põhimäärusest lähtudes. Rahandusministeeriumi põhimääruse seitsmes punkt ütleb: ministeeriumi tegevusvaldkonnas on riigi eelarvepoliitika kavandamise koordineerimine ja elluviimine, riigi maksu- ja tollipoliitika kavandamine ja elluviimine, majandusanalüüs ja -prognoos, konkurentsijärelevalve, riiklik statistika, valitsuse sisekontrollisüsteemi rakendamise ja siseauditi korraldamise koordineerimine, riigiraamatupidamine, riigi finantsvarade ja -kohustuste haldamine, riigile antav välisabi ja laenud.

Maksuameti põhimääruses on samuti punkt seitse, mis näeb välja selline: ameti tegevusvaldkonnaks on maksuseaduste täitmise kontrollimine ja riigieelarve tulude laekumise tagamine riiklike maksude osas. Minu teada pole ei maksuseadustes ega muudes riigi maksupoliitikat käsitlevates dokumentides joogivee kohta midagi eraldi kirja pandud. Samuti ei ole vähemasti avalikuks lugemiseks kättesaadavates dokumentides kirjas, et Eesti riigi maksupoliitika näeks ette võimalust eraõiguslikele firmadele riigi poolt ette kirjutada, millist kaupa nad võivad osta ja millist mitte ? kui pole just tegemist salakaubaga. Maksuameti funktsioonid on ministeeriumist veelgi kitsamalt piiritletud: amet jälgib maksuseaduste täitmist. Maksuametile ei ole antud õigust eraettevõtjate majandamist juhtida, vaid ainult selle seaduslikkuse teatud aspekte kontrollida.

Ilmselt arvatakse rahandusministeeriumis ja maksuametis, et kraanist jookseb vesi tasuta. Tegelikult , nagu me kõik hästi teame, on tegemist ka kraanivee näol tavalise kaubaga. Selleks, et kraanist vesi jookseks, tuleb see kelleltki osta. Tallinnas näiteks maksame selle eest Tallinna Vee nimelisele ettevõttele. Ega ometi riigiasutused Eestis vett tasuta saa? Kui saavad, siis peaksid nad arvestama, et kõik teised isikud peavad meil vee ostma.

Kui aga ühtmoodi ostetakse nii kraanist kui pudelist joodav vesi, siis millises dokumendis antakse riigiorganile õigus otsustada, millist kaupa võib eraõiguslik ettevõte osta ja millist mitte? Kui joomise jaoks ostetakse eraldi vesi, siis kraanist võetakse selle võrra vähem ja pole alust spekulatsioonideks teemal, et ostetakse sama asja kaks korda.

Kas on kusagil kirjas, et riigi maksupoliitika hulka kuulub vett torusid pidi müügikohale transportivate firmade toetamine seda pudelites transportivate arvel? Kui vastus on ?ei?, siis milles on küsimus?