Argentina pisaraid ei usu

Argentina on klassikaline näide, et alati ei piisa majanduse elavdamiseks heast tahtest. Argentina käivitas oma põhilised reformid kümme aastat tagasi kui ta 1991. aasta aprillis sidus rahvusvaluuta USA dollariga. Nüüd, kümme aastat hiljem, püüavad täpselt needsamad poliitikud leida vahendit, et jagu saada riigi majandussurutisest ja leida raha välisvõla tasumiseks.

Kümnendi esimesel poolel oli kõik hästi: erastati suur osa riigiettevõtetest, käivitati erakapitalil põhinev sotsiaalkindlustussüsteem ja võeti suund liberaalsele välismajanduspoliitikale. Jagu saadi eelarvedefitsiidist, tehti suuri investeeringuid infrastruktuuri ja tugevdati pangandussektorit. Kõik see ja vahetuskursi stabiliseerimine aitas tekitada majandusbuumi ja tõi riiki suured välisinvesteeringuid.

Kõik hea lõppes 1995. aastal koos Mehhiko finantskriisiga. Sellest ajast on majandust vaevanud seisak ja varitseb oht, et valitsus ei suuda tasuda välisvõlga.

Argentina tee pooldajad väidavad, et tegemist on üleminekuprobleemid. Nad süüdistavad riiki tabanud hädades finantsturgudel toimuvat ja euro odavust USA dollari suhtes, mis on vähendanud Argentina konkurentsivõimet. Riigi majandust tabas valusasti ka Brasiilia rahvusvaluuta devalveerimine 1999. aastal. Madalad ostuhinnad ja protektsionism ei võimalda Argentina põllumajandustooteid müüa välisturgudel.

Argentina hädades ei saa ainult süüdistada halba õnne ja kartust tuleviku ees. Kuna riigi rahvusvaluuta peeso on jäigalt seotud USA dollariga, puudub Argentinal kaitseklapp valuuta devalveerimise näol juhuks kui välistegurite mõju majandusele kasvab liiga suureks.

Võrrelge Argentinat teise suure viljaeksportööri Austraaliaga, mida on samuti tabanud mitmed majanduskriisid. Austraalia dollari väärtus on alates 1997. aasta maist langenud 78 USA sendilt 53 USA sendini. See aitas Austraalial säilitada oma eksporti endisel tasemel ja tagas aastase majanduskasvu 2% ümber. See on sama palju kui Argentina majandus on aastas kahanenud. Kuid Argentina hädade peapõhjus on mujal. Argentina on väga tundlik välismõjude suhtes, nagu näiteks põllumajandustoodete hinnad, üheülbaline eksport ja tööstuse ning teenindussektori madal rahvusvaheline konkurentsivõime.

Argentina ekspordib peamiselt vilja, toiduained ja teisi põllumajandustooteid. Masinad ja transpordivahendid moodustasid ekspordist ainult 10% ja annavad 1% SKTst. Argentinal ei ole õnnestunud muuta majandust tehnoloogiapõhiseks.

Majanduse reformijad keskendusid oma tähelepanu valitsussektori vähendamisele, kuid jätsid tähelepanuta tehnoloogiasektori. Majanduse tehnoloogiline suutlikkus sõltub paljudest eri teguritest. Hästitoimiv turumajandussüsteem aitab meelitada riiki kõrgtehnoloogia-investeeringuid ja soodustab tehnoloogiafirmade tekkimist riigis endas. Kuid arenenud tööstusega majandus nõuab ka tugevat kõrgharidussüsteemi, kus olulist osa etendavad ülikooli sisseastujate hulk ja valitsusepoolne toetus uuringutele.

Näiteks USA-s moodustavad riiklikud investeeringud teadusuuringutesse umbes 90 miljardit dollarit aastas. Ka sellistes arenenud riikides nagu Iisrael, Lõuna-Korea ja Taivan on investeeringud haridusse ja uurimistöösse kõrgel tasemel.

Investeeringute vähesus tehnoloogiasse puudutab kogu Argentina majandust. Argentina investeerib oma SKTst uurimis- ja arendustöösse vähem kui 1%, kuid Lõuna-Korea ligi kaks ja pool korda rohkem. Argentinas kasvas majandus aastatel 1980-1998 ainult 0,5%, samas kui tänu oma kõrgtehnoloogia ekspordile kasvas Korea majandus keskmiselt 6,2% aastas.

Loomulikult on Argentinal palju, mille üle uhkust tunda: kõrge kirjaoskus, heal tasemel tervishoid, kõrge põllumajanduslik tootlikus ja suured loodusvarad. Sellisena on Argentina majandus saavutanud märkimisväärset edu: ostujõuga korrigeeritud näitajate põhjal moodustavad tema elanike tulud ligi kolmandiku USA vastavast tasemest ja on pikalt ees enamikest maailma riikidest.

Kuid Argentina õnnetuseks ei ole ta suutnud ellu viia üleminekut loodusvaradelt tehnoloogial põhineva majanduseni. Reformide abiga pandi piir peale inflatsioonile, kuid sellele ei järgnenud infotehnoloogia rolli tõusu majanduses.

Tänapäeva integreeritud majanduses on rahvusvaheliseks konkurendieeliseks informatsioon, haridus ja suutlikkus rakendada infotehnoloogiat uue majanduse harudes. Riigid vajavad haridus- ja innovatsioonipoliitikat samamoodi nagu makroökonoomilist stabiilsust ja konkurentsivõimelist ärikliimat säilitavat poliitikat. Järgmised reformid Argentinas ja teistes samas olukorras olevates riikides peavad keskenduma ühiskonna haridusliku, teadusliku ja tehnoloogilise suutlikkuse tõstmisele.