Eesti konkurentsivõime sõltub sotsiaalpoliitikast

Kaheksakümnendate aastate keskel, kui poliitikas hakkasid puhuma uued tuuled, asuti Eestis mäletatavasti propageerima programmi nimega IME ? isemajandav Eesti. Jättes kõrvale nimetatud programmi Eesti iseseisvumisele suunatud poliitilise aspekti, oli IME praktiline põhirõhk suunatud kahe eesmärgi realiseerimisele: Eesti ressursside rakendamisele vaid Eesti heaolu ja konkurentsivõime tõstmiseks ja eraettevõtluse vabastamisele kommunistliku ideoloogia ja bürokraatia kammitsaist.

IMEt kui niisugust teatavasti ei sündinud. Nagu ka mitte imet, mille emaks-isaks eelpoolnimetatud kahe eesmärgi realiseerimine oleks pidanud saama.

Kümme aastat pärast iseseisvuse saavutamist oleme hoopis olukorras, kus arvestatav osa Eesti inim-, looduslikust ja tehnoloogilisest ressursist ei võta riigi majanduse edendamisest üldse osa. Veelgi hullem - on sellele koormaks. Seepärast, kui minult küsitakse, mida ma teeksin Eestis ettevõtjate ja ettevõtluse väärtustamiseks, siis kõigepealt revideeriksin ma meie praegust sotsiaalhoolekande ja tööhõivepoliitikat, ning alles seejärel ja sellest tulenevalt muudaksin vastava ala seadusandlust.

Praegusel Eesti riigil on oma lühikese eksistentsi jooksul õnnestunud tekitada nähtus, mida siinmail pole olnud kunagi varem: põhimõtteliste töötute üha suurenev ja ühiskonda tervikuna demoraliseeriv klass, mis kitsendab suuresti ka meie ettevõtluse kasvubaasi ja halvab usaldusväärse tööjõu suureneva nappusega (eriti maapiirkondades) ettevõtluse konkurentsivõime.

Öelduga seondub ka välisinvesteeringute jätkuv tulek Eestisse. Investor, kes peab jagelema purjus tööliste või ebaausate esindajatega (kes niigi on leitud suure vaevaga), ei kipu oma investeeringut Eestis suurendama, halvemal juhul kolib siit aga hoopis minema.

Ent investeeringutega seoses näen veel üht probleemi. Meie liigliberaalne suhtumine investeerijaisse. Jättes kõrvale selle, et me kõrgemal täidesaatva võimu tasandil ei viitsi (või ei suuda) kontrollida vähemalt suurtegi investorite endi ja nende raha tausta ning usaldusväärsust, ei ole me riiklikul tasandil kandnud hoolt ka selle eest, et uus investor Eesti ettevõtluspildile midagi lisaks, mitte ei vähendaks juba olemasolevaid valikuvõimalusi.

Välisinvesteeringute kohtlemise kriteeriumiks Eestis peab saama küsimus, kas nende tulek tähendab ka uute töökohtade sündi või on nad siin vaid selleks, et olemasolevaid ettevõtteid (töökohti) turult n.ö välja osta; kas nad on siin selleks, et teenitav kasum reinvesteerida Eestisse või selleks, et kasum võimalikult kiiresti riigist välja viia. Kuidas riik nende eesmärkide saavutamiseks käituma peab, õpetab meile nt Iirimaa seadusandlus.

Muidugi on investeeringud Eesti majanduse jätkuvaks arenguks eluliselt vajalikud, aga ometi olen kindlalt seda meelt, et Eesti jätkab investeeringute ligimeelitamist vaid juhul, kui me suudame võimalike investorite ees avada kogu Eesti, mitte vaid Tallinna potentsiaali.

Ka ei arva ma, et seda on võimalik efektiivselt teha Eesti ärimeeste kirju seltskonna kaasamisega presidendi välisvisiitidele. Pigem on see erinevate valdkondade spetsialistide pikk visa töö, mis eeldab enda sissesöömist erinevate riikide majandusringkondadesse, seal isiklike tutvuste loomist ning konkreetsete projektide tutvustamist. See töö on aga võimatu, kui seda ei toeta valitsus kõigi tema käsutuses olevate vahenditega.

Eesti riik tervikuna on ju maailma mastaabis vaid väikefirma, Eesti firmad kääbused, kes globaalses konkurentsivõitluses riigi moraalse, info- ja administratiivse abita saavad edu saavutamiseks loota vaid õnnelikule juhusele.

Kõigele vaatamata usun ometi, et Eestist võib tarmuka tegutsemise korral oma väiksusele vaatamata saada kogu Baltoskandia liider. Seda taas tänu meie geograafilisele asendile. Kui Põhja-Euroopas lähematel aastakümnetel õnnestub välja kujundada Skandinaaviat, Baltikumi ja Loode-Venemaad hõlmav tihe majandusvõrgustik, piisab pilgust kaardile veendumaks, et selle loomulik keskus on Eesti.

See ilus unistus on määratud aga luhtumisele, kui Eesti ei suuda ületada oma sotsiaalseid vastuolusid ning ehitada üles ka sisemist, mitte üksnes kaubamajade fassaadidele toetuvat rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Autor: Matti Päts