Kas Venemaa sureb välja?

Paarkümmend aastat tagasi avaldas Saksa kirjanik Günther Grass romaani ?Ajusünnitised ehk sakslased surevad välja?. See apokalüptiline pealkiri on nüüd saamas reaalsuseks, kuid venelaste jaoks. Venemaa ees seisvad demograafilised probleemid on juba väga tõsised.

Erinevalt levinud arusaamast ei lõppenud venelaste kannatused Nõukogude Liidu lagunemisega. Vastupidi, alates 1992. a on elanikkonna suremus pidevalt sündimust ületanud, kusjuures sündimus on alla poole sellest, mida oleks rahvastiku taastootmiseks vaja.

Kaks Venemaad

Praegu saab tegelikult rääkida kahest eri Venemaast, üks on nn. uus Venemaa ja teine see õige, kuid unustatud. Mõlemad eksisteerivad külg külje kõrval ja kuristik nende vahel süveneb. Kummagi Venemaa elanikud elavad oma elu ja seavad endale erinevaid eesmärke. Kahe Venemaa elanike sissetulekute vahe on juba 25kordne, st 2,5 korda rohkem kui üheski teises maailma riigis.

Kümme aastat majanduslikke ja poliitilise reforme on toonud kasu ainult viiendikule Venemaa rahvastikust. Sotsiaalne areng ja liberaalne majandus on andnud juhtivale viiendikule võimaluse elada aktiivset elu, kulutada, teha neile meelepärast tööd ja arendada oma huvisid. Ülejäänud 80 ei näi olevat olemaski.

Demograafilise katastroofi peasüüdlane on ülikõrge suremus meeste hulgas. Vene meeste keskmine oodatav eluiga on praegu 60 aastat, 12 aastat vähem kui naistel. Täiselujõus elanike suremuses on meeste osakaal 80. Enesetappude arv iga 100 elaniku kohta on 41. Kui suremusnäitajad jäävad samaks siis neist, kes on praegu 16aastased näevad oma 60. sünnipäeva umbes pooled.

Üheksa aastaga on Venemaa rahvastik vähenenud ligi 7 mln inimese võrra, vaatamata et sel perioodil asusid Venemaale elama paljud venelased Nõukogude Liidu lagunedes iseseisvunud riikidest.

Tee, mida mööda Venemaa praegu demograafilises mõttes sammub on enesehävituslik. Prognooside kohaselt väheneb Venemaa rahvastik 21. sajandi esimese 15 aastaga veel vähemalt 12 mln inimese võrra. ÜRO arvutused näitavad, et praeguste trendide jätkumisel on Venemaal 2055. a ainult 55 mln elanikku.

Kui need kurvad ennustused täituvad on sellise demograafilise katastroofi sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed hukatuslikud. Siseriiklikult kujutaks see endast otsest ohtu Vene rahvuslikule julgeolekule ja Venemaa kui riigi säilimisele. Lisame sellele ulatusliku geopoliitilise mõju ? Venemaa lagunemine õhutaks ebastabiilsust kogu Euraasias ja seaks ohtu rahu maailmas.

Venemaa allakäigu sotsiaalne põhjus on tõsiasi, et venelaste tervis halveneb pidevalt. Nt 1990.?1997. a suurenes kehvveresus rasedusperioodil 3,1 korda ja hõlmab praeguseks juba 40 tulevastest emadest. Kehvveresuse tekitajaks peetakse toitumisprobleeme. Lisaks kahjustab imikute tervist ka krooniliste haiguste levik.

Praegu halveneb venelaste tervis alates esimesest eluaastast ja jätkab nõrgenemist ülejäänud elu jooksul. Eelkooliealistest lastest on terved ainult 10-12. Kooliealiste hulgas väheneb see näitaja 8ni ja kõrgkoolis isegi 5ni. Venelaste allakäiku mõjutavad ka sotsiaalsed probleemid. Hiljutise uuringu põhjal kannatab 15 mln Venemaa kodanikku ehk 10 rahvastikust selliste ?sotsiaalsete? haiguste nagu alkoholismi, narkomaania, tuberkuloosi ja HIVi all. Igas neljas venelane elab allpool vaesuspiiri.

Ka näitajad, mis peegeldavad venelaste füüsilist tervist, moraalset vaimu, kirjaoskust ja riiklike kulutuste taset haridusele näitavad inimpotentsiaali järsku langust.

Vahepeal sünnitavad haiged vene emad uusi haigeid lapsi ja terved põlvkonnad tõmmatakse vaesuse nõiaringi. Vene ühiskond on sattunud sotsiaalsesse keerisesse, millest väljapääsuks on vaja terveid põlvkondi. Kui riik ja ühiskond ei tee midagi protsessi peatamiseks on Venemaa laul lauldud.