Põllu- ja metsamaa müügi piirangud on vajalikud

Kirjutama ajendas mind Eesti Kinnisvarafirmade Liidu tegevdirektori Tõnis Rüütli seisukoht maamüügi piirangute kohta 1. oktoobri Äripäevas (vt. Maamüügi piirangud lisavad Eestimaale söötis maalahmakaid). Olen artiklis viidatud eelnõu üks kaasautor ja ka Eesti suurima põllumajandusmaa kasutaja OÜ Estonia nõukogu liige, mistõttu on see teema mulle südamelähedane.

Hämmastas ennekõike artikli autori pinnapealne ja populistlik teemakäsitlus. Esmalt tundub, et Kinnisvarafirmade Liidu tegevdirektor pole viitsinud eelnõu läbi lugeda ja lahmib niisama. Kinnisvara käivet käsitlev eelnõu nägi ette praegu kehtivate piirangute leevendamist elamu- ja muu maa ostmiseks välismaalastele. Uue eelnõu järgi oleksid säilinud piirangud piirialadel, mujal oleks need lõpetatud.

Tõsi, hoopis karmimad piirangud nägime ette maatulundusmaa (põllu- ja metsamaa) omandamiseks Eesti registritesse mittekantud isikutele. Eelnõu järgi oleks omavalitsuse ja maavalitsuse loal erandkorras võimalik lubada selle müüki mitteresidendile, kes ise reaalselt põllumaad kasutab.

Eestis maksab põlluhektar 30-50 korda vähem kui Lääne-Euroopas ja seepärast on arusaadav, et püütakse odavalt maad kokku osta, et siis hiljem hea hinna eest ?eesti matsidele? välja rentida. Tihti on need maad söötis ja kauge omanik ei soovigi odavalt saaduga midagi ette võtta enne Euroopa Liitu jõudmist. Iga spekulatiivset kapitalipaigutust ei saa kõlavalt investeeringuks nimetada!

Maatulundusmaa müügi piirangute vajadus registritesse kandmata isikutele tuleneb otseselt senistest maareformi tulemustest ja põllumajandusettevõtluse vajadustest. Keskmine maareformist väljunud põllumaa on 25 hektari suurune, omanikud asuvad linnades ja nende huvi on suunatud müügile. Eesti vajab tugevamat põllumajandust, mis tagaks peamistes kaubagruppides isevarustamisega kaasnevalt suuremad tootmiskvoodid ELilt.

Põllu- ja metsamaa müüki piirav eelnõu on autorite arvates kõigest esimene abinõu mitmest, tagamaks Eesti põllumajandusettevõtjate konkurentsivõime turul. Teiseks tuleb rakendada Eestis Ida-Saksa eeskuju riigimaade andmiseks kasutusvaldusesse tootjatele, mis tagaks tootmisvõimelised maaüksused. Kolmandana on vajalik ulatuslikum odava ja pikaajalise ostmislaenu võimaldamine hüpoteekpanganduse põhimõtetele vastavalt. Riik peab toimivale võimalusele läbi PMKFi leidma lisaressursse. Arvestades maa hinna tõusu on riigile maaostuks vahendite juurde- ja tegelikele tootjatele edasilaenamine suhteliselt riskivaba tegevus. Selliselt on võimalik viia põllumajandustootmisega tegelejate maastruktuur vastavusse tootmise vajadustega. Elavneb oluliselt põllumajandusmaa turg ja ei tekiks ka vahendite puudusest tingitud madala hinna survet.

Vastupidi, olen kindel, et põllumajandusmaa hinnad tõuseksid vähemalt esimesele tasemele, kus linnades elavad maaomanikud oleksid nõus maad müüma. Maa jõuaks tootmisest huvitatud tegijate kätte, paraneks põllumajandustootmise efektiivsus ja suureneksid ka euroläbirääkimistel seni takistuseks olnud liigväikesed tootmismahud.

Põhimõttekindla tegevuse tulemusena on võimalik suhteliselt kiiresti tagada, et maa jõuaks toimeka omaniku, töökohtade looja valduses, kui kasutada Tõnis Rüütli sõnu. Tuleb aru saada põllumajandusettevõtluse vajadustest ja sellest, et vaatamata põllumajanduse väikesele osakaalule SKPs hõlmab see pea kogu meie riigi territooriumi ja on niisugusena oluline alates asustusest ja lõpetades kaitsevõimega.

Põllumajandusmaa erineb tootmisvahendina teistest tootmisvahenditest. Seni on maad ennekõike käsitletud kitsalt omandi tähenduses. On selgunud, et 1939. a järgne maaomand ei ole konkurentsivõimeliseks põllumajandusettevõtluseks piisav tootmisvahend. Nii võib põllu- ja metsamaa müügi piiramist lugeda ka maareformi vigade paranduseks.

Maamüügi kitsendusi mitteresidentidele on soovinud kõik ELi kandidaatmaad peale Sloveenia ja Eesti. Sloveenias säilis maa eraomandus ja sellel põhinev tootmine koos loomuliku kinnisvara käibega. Puudub maaomanike müügisurve. Eestis on omandi ja selle kasutamise järjepidevus katkenud. Me ei või lubada, et Eestis jääks väljakujunemata tugev omamaine põllumajandusettevõtlus. Leian, et uue Eesti presidendi seisukohad maamüügi piiramiseks on riigimehelikud ja tulevad õigel rakendamisel Eesti majandusele kasuks.