Keeruka saatusega kinnistu

Seda maja kutsutakse Jegorovi kinnistuks Ivan Jegorovi nime järgi, kes 1918. aastal maa ja valduse baltisakslaselt Reisenkampfilt ostis. Kuna Eesti Vabariigi alguses, aastail 1918?1919, algas vanalinnas omanike vahetus ? Eesti riigi vastu tegutsenud baltisakslased pidid siit lahkuma ?, siis läks ka perekond Riesenkampf, kelle majad sai kaupmees Jegorov küllaltki odavalt.

Ümberehitused algasid Eesti Vabariigi ajal. Rikka ja otsustava mehena ehitas Ivan Jegorov kõigepealt 1923.?1924. aastal ümber maja Raekoja platsi ja Kinga tänava nurgal arhitekt Artur Perna projekti järgi. See art deco?liku kahe ärkli, natuke romantilise ja barokiliku joonega küllaltki eklektiline elamu on vanalinna igati sobiv. Temas on tänapäevasust, kuid ka sajanditevanuseid jooni: aknaid täis topitud fassaad ja mitu pööningukorrust, kus Kinga tänava pool on kolm rida esilekerkivaid katuseaknaid, selgitab muinsuskaitsespetsialist Olev Liivik.

1929. aastal projekteeris arhitekt Eugen Habermann Jegorovile veel ühe tiiva juurdeehituseks ? praeguse Raekoja platsi ja Mündi tänava nurgale. See hilisem ehitus on mõnes mõttes isegi väljakutsuvam, sest ta katusel ei ole kolmnurkset viilu, vaid orvadega astmikportaal, mis pole vanale Tallinnale omane. ?Jegorovi omanduse kõige väärtuslikum osa jäi Pika tänava ja Mündi tänava nurgale, praeguse aadressiga Pikk 12. Kui Jegorov selle 1918. aastal ostis, oli see kinnistu ainuke päris keskaegne 14.?15. sajandi maja, sest teisi oli juba 19. sajandil ümber ehitatud,? räägib Liivik.

1921. aastal kujundati arhitekt Erich Jacoby projekti järgi äritsoon. Juba siis lõhkusid paigaldatud vitriinaknad natuke keskaegset struktuuri. Aga 1931. aastal tehti küllaltki kummaline ümberehitus, mis muinsuskaitsjatele oli täiesti vastuvõetamatu: keskaegne maja ehitati kõrgemaks. Hoone kavandit päris ei muudetud, aga ühe korruse ja kolmnurkse gooti viilu vahele ehitati lihtsalt korrus ja uus viil kujundati taas neogooti stiilis. Sinna tehti gooti stiili eeskujul orvad, aga see ei olnud enam ajalooliselt autentne.

Liiviku sõnul tuli välja, et Ivan Jegorov ei olnudki nii suur muinsuste hävitaja, nagu esialgu tundus ? ripplagede alt tuli välja neli laemaali. Jegorov ei leidnud neile omal ajal funktsiooni, aga ta ei hävitanud neid ära. Kõige väärtuslikum täistalalaemaal restaureeriti linna rahadega ja kuna see asub rendipinnal, siis on ta linnarahvale nähtav.

Kinnistu oli Eesti aja lõpuni Jegorovi käes. 1920.?30. aastatel muutus hoonestik väga moodsaks kortermajaks, mille all asus populaarne restoran ja esimesel korrusel olid äripinnad. Vanasti oli Raekoja plats teistsugune, seal asus ka vaekoda. Pärast vaekoja hävimist 1944. aastal avanes maja juurest otse vaade raekojale.

Nõukogude ajal paiknes Jegorovi kinnistul arvukalt kontoreid. 1990ndate teisest poolest seisis see maja peamiselt tühjana, ainult esimesel korrusel tegutsesid mõned ärid.

Vahepeal taheti sinna hotell rajada, kuid lõpuks kinnistu omandanud itaallased leidsid, et nii suure põrandapinnaga hoonesse on mõttekas korterid ehitada, sest nende müügist saadav kasum on tohutu.