Euronõuded teenivad eelkõige ettevõtja huve

Liivi Tamm 11. veebruar 2004, 00:00

Tootmisettevõtete ruumidele esitatavad nõuded jagunevad kolme liiki: ehituslikud nõuded, seadmetele esitatavad nõuded ja hügieeninõuded, mis kõik reguleerivad tingimusi, millele peab vastama kaasaegse toiduaineid töötleva ettevõtte sisustus ja töökorraldus.

Veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna juhataja Raimond Strastini sõnul on ettevõtted kursis erinevate ehituslike standarditega. ?Kui projekti tasandil on plaan läbi vaieldud ja projekt kooskõlastatud, siis on ettevõttel hea ehitada. Kui viis aastat tagasi juhtus veel nii, et kõigepealt ehitati maja valmis ja alles seejärel hakati projektile mõtlema, siis nüüd on olukord paremaks muutunud.? Strastin selgitab, et ettevõtted on hädas pigem dokumentatsiooni vormistamisega ja tegevuste kirjeldamisega, tähelepanu peaks pöörama firmasisesele töökorraldusele, et vajalikud toimingud käiksid õiges järjekorras, õiges kohas ja et asju korraldaks õige inimene.

Tööstuskonsultandi Kaupo Reede sõnul võib mõni nõue alguses küll kummastav tunduda, ent süvenemisel saab asja mõte selgeks. ?Näiteks mõni aasta tagasi oli suur vastasseis nõude vastu ehitada kumeraks seina ja põranda ühenduskoht. Aga iga koristaja teab, et kumerat nurka on kergem hooldada kui teravat,? räägib Reede. ?Enam ei protesteerita ka kalde all olevate aknalaudade vastu, sest nii kadusid tsehhidest aknalaudadel vedelevad töötajate isiklikud asjad ja muu ebavajalik.?

Reede usub, et mida reglementeeritum on töö ja mida täpsemalt reglementi täita, seda vähem tekib praaki ning seda kasumlikum tootmine lõppkokkuvõttes on. ?Kui enesekontrolli plaan näeb ette, et töötaja võib viibida vaid tema tööks ettenähtud ruumides, siis ei teki töölisel vabadust jalutada töö ajal sõbra juurde teise tsehhi juttu ajama jättes oma töö unarusse või pannes teisest ruumist midagi taskusse,? selgitab Reede.

Konsultandi sõnul ei ole tunnustuse saamiseks olulisim mitte kulutatud raha hulk ja kiiskav roostevaba pind, vaid eelkõige puhtus ja käepärasus. ?Põrand peab olema kergesti puhastatav. Enamasti see nii ka on. Probleem ilmneb aga siis, kui põrandat ei pesta ega puhastata.?

AS Dessert sai tunnustuse 2001. aastal. Ettevõtte juhataja Anti Rõžilovi sõ on kvaliteedijuhtimissüide jäimine loogiline ja kahtlemata vajalik. ?ida korrektsem on meie ü, seda korrektsemad oleme ka ise,?üRõlov. ?ui ü on korras, austavad seda ka töötajad.?

Normid ei ole uus nähtus, mõni nõue oli vene ajal rangemgi. Mõningaid probleemkohti näeb Rõžilov just kriteeriumide umbmäases tõndamises: ?äeks on öud, et kaldenurgad peavad olema piisavad. Aga mis on piisav? Kas see, et kuul alla veereb võee, et mä sokk alla libiseks??

Praegu taandub kontrolli saabudes hinnang subjektiivsele arvamusele, sobivus muutub läbirääkimiste teemaks. Üldiselt hindab Rõžilov normides nõvat loogiliseks ja suhteliselt mõlikuks. ?uigi lõs oleneb kõkohalikust jälevalveinspektorist. Kui häi tahta, võ paljude toiduainetega tegelevate ettevõe uksed ükinni panna?.

Ajalehekuulutuste põhjal pakuvad oma teenuseid isehakanud lihunikud, kes looma omanikult veterinaartõendit ei küsi, on valmis looma kohapeal veristama ning raha peo peale laduma.

Veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna juhataja Raimond Strastin selgitab, et tapale minev loom peab saama kaasa tõendi, mille väljastab kohalik loomaarst. ?Süsteem peab toimima nii, et tuleb kutsuda arst, kes kontrollib looma seisundi ja väljastab tõendi. Üks koopia sellest antakse kaasa kombinaati, teine jääb omanikule. Loomade liikumine peaks käima koos tõendiga?. Paraku see alati nii ei ole, on inimesi, kes üritavad asja ajada illegaalselt.

Helistan ühes kuulutuses avaldatud mobiilinumbril, jutt käib lehmast ja seitsmest lambast. Meeshääl selgitab, et lehma eest makstakse 10 krooni lihakilo eest, lammas kuni 23 krooni. Asi käib lihtsalt: loom tapetakse kohapeal ja raha kohe peo peale kätte. Soovitatakse hiljemalt järgmisel päeval tagasi helistada, et asi kiiresti ära õiendada, järgmise lehmaringini minevat muidu nädal. Selgitan küll, et puudub veterinaartõend ja igasugune muu kinnitus, aga see polevat üldse probleem. On selge, et kuskil see liha realiseeritakse, kuigi ametlikult seda teha ei saa. Järelikult jõuab selline liha kaubandusvõrku illegaalselt.

Suhteliselt lihtne on põrandaalust liha realiseerida turgudel ja kauplustes, välistatud ei ole ka selle sattumine väikestesse lihatööstustesse, sest sellise tooraine hind on odavam ja võib leiduda ettevõtjaid, kelle arvates väärib mäng küünlaid. Järelevalveorganitel aga puudub seaduslik kohustus võrrelda tooraine ja valmistoodangu vahekorda tööstustes.

Illegaalne lihaäri väljajuurimine eeldab koostööd veterinaar-ja toiduameti, keskkonnateenistuse, tervisekaitseinspektsiooni, politsei jt asutuste vahel. Praegu see süsteem ei toimi.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing