Orjapidamise koht on ajaloos, mitte 21. sajandis

Tänase Äripäeva uudise järgi sunnib osa ettevõtjaid oma töötajaid tööle äärmiselt viletsates tingimustes, mida võib võrrelda varase kapitalismi tagasitulekuga või suisa tänapäeva orjapidamisega. Ainult selle vahega, et paremate võimaluste puudumisel on töötajad sunnitud niisuguste tingimustega ise leppima.

Lisaks seaduserikkumisele on Äripäeva arvates ekspluateeriv käitumine ka lühinägelik: tööjõud pole motiveeritud, tööandjal on halb reputatsioon ja toodangu kvaliteet oleks rahuloleva töötajaga kindlasti kõrgem.

Tänapäeva ekspluateerijate peamine vastuargument on tööhõive: tingimused on ehk viletsad, aga kas on parem, kui inimesed on üldse ilma tööta? Sellele ei ole ühest vastust. Näiteks Kehra tselluloosi- ja paberikombinaat on monofunktsionaalse asula ainus suur tööandja (seal töötab umbes 500 inimest), seadmed on vanad, töötingimused rängad. Kuid inimesed saavad koduasulas tööd ja ehk on võimalik kompenseerida viletsat töökeskkonda parema palgaga? Pole ju tarvis teist Võhmat.

Või sukavabrik Suva: seal on kaader olnud stabiilne, inimesed on töötanud kaua aega oma töökohal ja tõenäoliselt on neil raske leida muud tööd. Seadmed on samas uued ja maailmatasemel, ainult olme on äärmiselt nadi. Analoogilises vabrikus Suurbritannias olevat töötingimused Suva omaniku Viktor Saarestiku sõnul veelgi halvemad, mis pole muidugi õigustus olukorrale Eestis. Need on näited, kus kollitava tööpuuduse argument pädeb.

Kuid on ettevõtjaid ? ja siinkohal torkab silma proportsionaalselt palju välismaalasi ?, kes lähevad teadlikult tööeeskirjade rikkumisele. Viljandis liimpuitplaate tootvas Dold Puidutööstuse ASis on üks tööline surma saanud, kuna töölised tegi tööd, mis polnud ette nähtud inimestele, vaid mehhanismidele, ja üks on kaotanud jala. Ettevõtte endine sakslasest juht on kuulus ka selle poolest, et läks naistöölisele käsitsi kallale.

Need tänapäeva mõistes orjapidajad rakendavad odavat tööjõudu täpselt niikaua, kuni töökaitseinspektor lõpuks ebaseadusliku tegevuse lõpetab. Firma pakib oma seitse asja ja läheb õnne katsuma mõnda teise riiki. See on juba sulaselge sigadus. Kaugele paistab välja suhtumine, et mis oma kodumaal, arenenud Euroopas, läbi ei lähe, seda võib mõnes endises liiduvabariigis edukalt praktiseerida. Ilma südametunnistusepiinata, kasutades ära olukorda, et inimesed on sunnitud tulema niisugusesse ettevõttesse üksnes etema töö puudumisel.

Tundub, et toidukäitlemise vallas on kord euronõuetega majja saadud. Teistes valdkondades on aga käia veel pikk tee. Iseloomulik on sukavabriku Suva omaniku ütlus, et nõukogude aja standardid käivad euronõuetest üle ? hakka või uskuma.

Sestap peavad tööinspektorite reidid tihenema. Samuti on firma müügiosakonna ülesvuntsimine olukorras, kus tootmine käib endiselt varakapitalismi ajastus, kahepalgeline.

Olles tööandjatega ühel meelel, et alampalka ei ole otstarbekas tõsta ametiühingute nõutud tempos, ei tohi madalama palga maksmine tähendada ebainimlikke töötingimusi. Kaasaegsed töötingimused tuleb luua sõltumata töötaja palgast, firma kasumist, pretensioonika ametiühingu olemasolust, vanast või uuest Euroopast.

Autor: ÄP