Stagnaaja kolhoosipeod koos Kuldse Trioga

?Kalevipoja kolhoosis oli meil kaasas Felix Leet, konttugev vana,? kirjeldab Vlassov ja lisab, et Leedil oli siis juba auto ja oma autojuht, nende jaoks oli see aga paljas unistus. ?Jõle komme oli esinejatele lavale laud katta. Laud ise oli nagu äke ? viinad ja toidud? Tegime paar lugu ja siis oli jälle tants. Raha polnud tähtis, peaasi, et saaks süüa ja juua.? Nagu saatuse iroonia kaotas jalgade kandevõime kõigepealt bändi kohale sõidutanud kolhoosnik ja nii tuli esinejatel ööseks paigale jääda. Hommikul tormati liinibussile, et päevasele lasteetendusele jõuda.

Tegelikult oli see tol ajal üsna tavaline, et pärast töörahvale mängimist kutsuti esinejad kolhoosiesimehe või sovhoosi direktori juurde ?edasi jorisema?. Mati Murumaa, kes kuulus triosse aastatel 1978?1982, oli kord Linda kolhoosis nii pidune, et hakkas kolhoosiesimehe kabinetis tööpunalippe murdma. Teda toetas teeneline tegija Kalmer Tennosaar.

?Polnud kohti, kus me ei esinenud,? naerab Mihkel Smeljanski. ?Firmadest kuni meditsiiniasutusteni välja. ?Hullumajas oleme teinud,? meenutab Jüri Vlassov. ?Tavaliselt sattusime sinna Mihkliga ikka kahekesi.?

Tolle aja publik oli nagu maainimesed ikka. Kontserdile minekuks valmistuti hoolikalt. Trio viiekümneminutiline esinemine oli suurelt välja kuulutatud. Rahvas sõitis teistest küladest busside ja autodega kohale. Naistel soengud, kõrged kontsad ja pikad kleidid. ?Ja meie tegime oma kolmveerand tundi klimpadi-klõmpadi. Kummaline, kuidas inimesed tol ajal esinejatesse suhtusid,? räägib Smeljanski.

Gorbat?ovi kuiva seaduse tulles tõusid au sisse kohvik-klubid. Laual oli salat ja morss; kohvitassis Vana Tallinn ning Värska vee pudelis valge viin. ?Ja nii seda joodi, veel rohkem kui muidu,? naerab Jüri. Hea asi oli see, et pidu tuli kell kümme õhtul ära lõpetada. Praeguse ajaga ei saa seda võrreldagi. Nüüd alustab Kuldne Trio sageli alles kell üks öösel.

Esinemas ei käinud kuldsed poisid defitsiidi kuldajal sugugi mitte ainult raha eest. Naturaalmajandus toimis suurepäraselt. ?Tartu lihakombinaadis käisime liha eest, ?Sangaris? särkide eest, Pärnu ?Maratist? saime dressid,? loetleb Mihkel. ?Kujutad ette: tsehhis masinate vahel ulgusid oma tunnikese ära.?

Kolmekümne aasta jooksul on algselt ?Hõbedaste kaksikutena? tuntust kogunud Vlassovi ja Smeljanski kõrval Kuldses Trios rahvast hullutanud Vello Toomemets (1974 ?1978), Mati Murumaa (1978?1982), siis jälle Vello Toomemets (1982-1989), Peeter Oja (1989?1996) ja nüüd alates 1996. aastast Sepo Seeman. Märkimata ei saa jätta ka topist kunagisest menulavastusest ?Superdiskor?. Kui kolmandat polnud, võtsid Jüri ja Mihkel esinemisele topise kaasa, teatasid, et see on kolmas ja panid ta laval toolile istuma.

Küsimuse peale, kui paljudel pidudel nad mänginud on, vangutab Mihkel vaid pead: ?Oi, oi, oi. Kes see oskaks arvestada. Ütleks, et tuhandetel.? Oli ka selline aeg, kus tehti neli-viis esinemist päevas. Tänapäeval oleksid mehed sellise nõutuse juures ammu miljonärid. ?Saaremaal andsime päeval neli kontserti ja õhtul mängisime veel asutuse peol,? meenutab Smeljanski ja lisab, et SORVO-le nad kordagi vahele ei jäänud. See-eest sattus Vlassov pärast ?Lasnamäe valssi? linna parteikomitee esimehe juurde vaibale. Poiste tõttu pidi parteikomitee ees end madalamaks kui muru tegama ka toonane teatri direktor Olav Esna. ?Isegi pid?aamat peeti vene rahvarõivaks ja väidetavalt kaebas meie peale Salme tänava kultuurimaja koristaja,? meenutab Vlassov uskudes, et paranoilisemad olid just omas ja pisikesed tegelased. ?Käbini juures laulsime laulu ?Ja Ivan i tõ Ivan? ja midagi ei juhtunud.?

Esimesed Eesti kroonid teenis Kuldne Trio Viljandis ametlikul krooni peol. ?Saime kõik paki kahekrooniseid. Komissarov andis pidulikult üle.?