Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Korras sahtlisse mahub rohkem
Büroos enim kasutatavate sahtlite sügavus on 75?85 millimeetrit. Sellistesse sahtlitesse sobivad sahtlijagajad. Need on väikesed vaheseinad, millest saab moodustada vajaliku suurusega lahtreid kartoteegikaartide, ümbrikkude, kirja- ja märkmepaberite jm jaoks. Sellised jagajad takistavad sahtli kinni-lahti tõmbamisel asjade edasi-tagasi ?sõitmist? sahtli sees. Jagajaid, mis jagavad sahtliruumi pikkupidi, on lihtne ka ümber tõsta.
Uued sahtliboksid võimaldavad laegastasse peita ka CD-hoidjaid, mille tulemusena saab laua peale ruumi juurde.
Kuna büroolaudade sahtlitesse kuhjatakse palju kaalult rasket paberit, peavad sahtlid liikuma tavalisest vastupidavamatel liuguritel. Seepärast kasutataksegi büroolauasahtlite juures nn kuulliugureid, mis kannatavad suuremat koormust, annavad sahtlile stabiilsuse ja ei logise.
Kui avada sellise liuguriga tühja sahtlit, siis tundub, et see ei käi korralikult ? liikumine on raske ja sahtel ei jookse kinni. Tegelikult on see kvaliteetse liuguri tunnus. Mida rohkem raskeid asju sahtlisse panna, seda kergemini hakkab see liikuma, kusjuures säilib sahtli liikumise stabiilsus.
Vertikaalne sahtel on nn uuesti üles leitud vana. See annab märgatavalt juurde lauaalust ruumi, mis on eriti tänuväärne väikeste töölaudade puhul. Kui kitsam klassikaline sahtel on ca 40 cm lai, siis vertikaalne analoog mahutab kogu vajaliku kõigest 18?19 cm laiusele pinnale. Pannes kaks vertikaalset sahtlit kõrvuti, saab ühe laua taha istuda kaks inimest, kes töötavad näiteks eri vahetustes. Mõlemal oma personaalne mahuti, kuhu oma tööks vajalikud asjad panna.
Autor: Kristina Sanin