Eesti riigieelarve on ELis vaid projektide omafinantseering

Mait Raun 08. juuni 2004, 00:00

Töörahva püha 1. mai avas meile Euroopa Liidu värava. Juba kümmekond aastat on sealtpoolt imbunud rahasummasid, kuid enam ei ole tegu ebamäärase abiliuaga, vaid meie seadusliku rahaga. Eesti maksab osamaksu ja saab oma seadusliku osa, liitlaspajuki.

Muutunud staatuse kõige selgem ilming on, et euromiljardid, mille võimalikku saabumist referendumieelsetes meelitustes pidevalt rõhutati, seisavad koormas meie ukse all ja ootavad ülesnoppijat. Tarvis vaid kirjutada ELi asjapulkadele edukaid projekte.

Projektipõhine majandus on viimase saja aasta jooksul muutunud maailmas väga populaarseks. Eriti jõuliselt demonstreerisid selle eeliseid Nõukogude Venemaa kommunistid. Esimene suur projekt oli GOELRO plaan, mõeldud NLi elektrifitseerimiseks. Selle kogemustest kasvasid välja viisaastakud.

Skeem, kus vabu omavahendeid on tegijatel minimaalselt ja investeerimine toimub ?kõrgemalt poolt? kontrollitud suundades heakskiidu leidnud projektide rahastamise kaudu, on heas kooskõlas sotsialistliku ideoloogiaga, mis oma retoorikas muretseb kogu ühiskonna võrdse arengu eest. Kuid projektipõhine majandussüsteem näib ahvatlevat ka teistsuguste vaadetega valitsejaid.

Valitseja üks peamisi muresid on lojaalsuse tekitamine ehk oma alamate vaoshoidmine. Vaos saab hoida aga alamaid kõige paremini siis, kui nad temast sõltuvad. Ning mis saab olla põhjalikum ja peenem kui finantssõltuvus. See on ELi olevik.

Eesti riigis käibis varem põhimõte, et riigieelarvega määrati riiklikule ametkonnale kindel eelarve, mis liigendati ametkonna sees osadeks, viimasest majandasid ametkonna keskbürokraadid, osakonnad jne. Kõik teadsid oma kulutamisvõimalusi. Enam nii ei ole. Seoses ELi astumisega on finantsskeem muutunud. Kui väljenduda utreeritult, siis üritavad uued läänepoolsed võimud taandada Eesti eelarvet europrojektide omafinantseeringuks. Eesti eelarve jaguneb kaheks suureks vooluks ? osa sellest liigub osamaksude näol ELi, ning ülejäänust, mis jääb kodumaisesse eelarvesse, finantseeritakse ka ametkondi (ja ametkonnad omakorda osakondi).

Viimane on varasemast väiksem ning sageli pigem potentsiaalne kui reaalne rahasumma. Tegelikkuses on võimalik saada raha nii senisest vähem kui ka oluliselt rohkem. Vähem siis, kui ametkond või osakond ei tee kaasa uudseid projektipõhise majanduse liigutusi. Rohkem aga siis, kui ta paneb eelarvest eraldatud raha omafinantseeringuna kirja ja kirjutab edukad projektid, mis lähevad ELi filtrist läbi. Viimasel juhul lisab EL kolm-neli korda sama palju, kui ametkond sisse paneb.

Tundub küll kaunis, kuid tegelikult on see Eesti riigi raha, mille edukas projektitaotlus ELi otsustajate kaudu saab. Mitte neli-viis korda ei suurene kogusumma, vaid iga neljas-viies rahataotlus tunnistatakse kõlblikuks. Summa on konstant.

Veel hullem, EL kirjutab meile ette, mis on ?abikõlbulik kulu? ehk mis on väärt kulutamist. Projektide edu sõel asub üldjuhul Eestist väljaspool. Kui võõrad piiritagused ametnikud pääsevad otsustama, siis nad eelistavad tuttavlikku ja lojaalset. Heaks kiidetud saavad keskpärased, loiud ja ELi meelest kõige vajalikumad projektid. Sellel, mida meie ise peame vajalikuks, on oht saada võrdsustatud korruptsiooniga. Eripärane suretatakse aja jooksul välja; auru ventiiliks tekitatakse arvatavasti rahvusliku eripära projektide voorud.

Kui kümnest projektist saab heakskiidu kaks, siis see otsus, millised neist just eelise saavad, tähendab nende valdkondade eelistamist teistele. Arengusuund, võimalus, perspektiiv määratakse mujalt. See kõik hakkab tugevalt moonutama Eesti elu ja arengut.

Eesti riik ja ametkonnad asuvad seega haamri ja alasi vahel, ühel poolel EL, mis otsustab projektide kõlblikkuse üle, ja teisel pool projektikirjutajad, kelleta ei kasva potentsiaal reaalseks tulemuseks.

Riik peaks hoidma pöialt, et eurovalimiste aktiivsus jääb väga madalaks, sest siis on kaugete struktuuride ambitsioon käsitada meie riiki kui pelgalt rahakukrut (omafinantseeringut) väiksem. Me ei asu praegu mitte tagapool udussemähkunud raudset eesriiet, millest don Quijote kombel läbi murda, vaid olukorras, kus oleme andnud sõrme ning peame igal sammul põhjalikult kaalutlema, et mitte anda kogu kätt, mida himustatakse.

Kui kaotame käe, siis pole meil ju enam isegi seda territooriumi, mille peale sõber palakesi laduda saab.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:31
Otsi:

Ava täpsem otsing