Kannik, Mardisalu ja jalgpall ? parima kokkumänguga meeskond

Indrek Kannikust ja Mart Mardisalust sai ?paar? pärast seda, kui TV3 neli aastat tagasi UEFA Meistrite Liiga mängude ülekannete õigused ostis.

Tänavu, kui jalgpallisuvi juba varakult tihedaimast tihedam, on tandemi tabamine keeruline. Eesti Jalgpalli Liidu president Indrek Kannik helistab mulle tagasi Pariisist, kus toimub FIFA 100. aastapäeva kongress, Mardisalul õnnestub sabast kinni saada juba Saksamaal, kuhu mõlemad mehed Gelsenkirchenisse Auf Schalke staadionile tänavust Meistrite Liiga finaali kommenteerima läksid. Õnneks on mõlemad alati Lilleküla staadionil, eestlaste mängude püsikülastajad.

Tarbetu vist mainidagi, et tavaliselt TV-stuudios monitori ees Meistrite Liigat Maarjamaa inimestele vahendavad mehed eelistaks seda teha mängude toimumispaigas. Vahe on ülisuur. ?Stuudios oled sa kinni omas väikses monitoris. Sõltud sellest, kuidas üks või teine ülekande re?issöör sulle rahvusvahelist pilti näitab. Niipalju, kui sa seda näed, ka kommenteerida saad. Omades teadmisi mängust ja mängu taustast on meie ülesanne see telepilt natuke suuremaks rääkida,? ütleb Mardisalu.

?Kogu see atmosfäär viib ka enda emotsioonid kõrgele. Kui tahta mängu ja mängupilti jälgida, saada aru taktikalistest skeemidest, siis seda teleri tagant on väga raske teha ? sa ei näe väljakut kui tervikut. Ei näe, kui treener annab mingis olukorras mehele juhise ja seejärel kaks meest väljakul positsiooni vahetavad ? seda kõike võib telerist ainult aimata,? kirjeldab Kannik. ?Jalgpallist saab parima ülevaate alati staadionil, soovitan ikka, et kui on võimalik valida, kas vaadata mängu telerist või staadionil, siis valida alati viimane.?

Nii jääbki üle koos Mardi ja Indrekuga kadestada nende Lääne-Euroopa kolleege, kes alati kohapeal käivad ja kommenteerivad õhkkonnas, kus Mardisalu sõnade kohaselt ?terve staadion, 60 000 inimest, röögib ühest kõrist või on vait ühest suust (ka vaikus võib teinekord hästi lärmakas olla) ? see on asi, mis tõstab karvad käe ja selja peal püsti.?

Paraku seavad piire TV3 rahalised võimalused ja ka tandemi enda ajaline ressurss. Paratamatult oleks kurnav aastas 15?16 paari-kolme päevast tõsist tööreisi teha.

Nii Mart kui ka Indrek on maast madalast jalgpalli armastanud. Kanniku sõnul oli esimene MM, mida ta mäletab (küll mitte kõiki nüansse), 1974. aastal. ?1976. aasta EMi mäletan päris hästi ja 1978nda MMi juba väga hästi. Ka Moskva Kesk-TV näitas mingil määral rahvusvahelisi mänge, vähemasti N. Liidu koondise osavõtul. Aga vaatamisvõimalused polnud muidugi kaugeltki võrreldavad praeguse ajaga, kus sa võid soovi korral igal õhtul 3?4 mängu vaadata,? sõnab Kannik. Põhja-Eesti poistena (Indrek Tallinnast ja Mart Loksalt) oli neil ühesugune mõjutaja ? laupäevane Soome TV ja Inglise liiga mängud.

Põhja-Eesti poiste kommenteerimisstiil erineb siiski tublisti. Kui Kannik on pigem ettevaatlik ja vahel liigagi diplomaatiline, siis Mardisalu ülevoolav ja nn killumehe rollis. ?Erinevus oligi üks põhjus, miks TV3 meid omal ajal välja valis. Sooviga minu põhjamaist külmust ja Mardi lõunamaist emotsionaalsust kokku panna. Eks me võime vahel ju ka vaielda mõne olukorra või tõlgenduse üle, aga see on normaalne ? inimesed teinekord debatti ootavadki. Samas saame omavahel hästi läbi, ei ole probleemi,? iseloomustab Indrek tandemi tööd. ?Eks ole selle nelja aastaga teise stiiliga juba ära harjunud, õppinud teist kuulama ja ka enam-vähem ennustama, mida kolleegilt ülekande ajal oodata võib. Ebakõlasid ei olnud isegi alguses. Tuli ette elementaarseid kohmakusi ning mõningat eklektilisust. Siis ei osanud täpselt ette kujutada, kuidas teine ütlemistele reageerib või kuidas tal kombeks on olukord lahti seletada. See on nagu abieluga, et alguses tuleb ikkagi teineteisega harjuda, et asi õlitatult käima läheks. Nüüd on juba palju lihtsam,? võtab Mardisalu olukorra kokku.

Vaevalt tahaks keegi vastu vaielda väitele, et mõlemad kommentaatorid teavad keskmisest vutisõbrast tublisti enam jalgpallielus toimuvast. Ent siiski pole kõike võimalik teada ja kõike pole võimalik ka enne iga mängu pähe õppida. ?Eks me loeme võimalikult palju selle kohta, mida vastavaks mänguks on kirjutatud. Tänapäeval on info hankimine lihtne, erinevaid internetilehekülgi on võimalik leida sadade kaupa. Kindlad kohad, mida mina loen, on UEFA ja mõlema klubi kodusaidid, kui nad on mulle loetavas keeles. Suurematel klubidel on ka ingliskeelne kodulehekülg. Mängu eel vaatan ka BBCd jne,? kirjeldab Kannik. ?Mängupäeval teen 2?3 tundi ettevalmistavat tööd, siis juba konkreetsed faktid, kes mängivad jne. Sisuliselt aga valmistan järgmiseks mänguks ette iga päev. Uurin tausta ning eks see pikapeale kleepub külge, olen nagu kuivatuspaber,? tutvustab Mardisalu oma tööviisi.

?Euroopa tippklubide kohta on teadmisi muidugi rohkem, ent ka siin tuleb värsked faktid üle vaadata ? kes on vigastusega väljas, kui palju on kaartidega mehi jne. Kui mängib Monaco vms, on rohkem eeltööd, sest Prantsuse liigat ma palju ei vaata. Samas ManU või Madridi Reali mängu eel on asi lihtsam,? lisab Kannik.

Palju sõltub sellest, milline on olnud päev põhitööl. Indrek Kannik täidab lisaks jalgpalli liidu presidendi kohustustele augustini veel ka kaitseministeeriumi kantsleri ülesandeid. Põhitöö koormusest sõltub tihti ka õhtune vorm. ?Natuke kergema, mitte hullumeelse tempoga päeva õhtul oled ka stuudios puhanum ja värskem. Meile on ta mõlemale kõrvaltöö,? ütleb Kannik. Kõrvaltöö küll, ent vähemalt mõnede arvamuse kohaselt on Indrek Kannik üks väheseid, kui mitte ainuke, riigi vutiliidu presidente, kes pidevalt televisioonis jalgpalli kommenteerib. Kusjuures ?põhikohaga?, mitte niivõrd külalisena, millisesse rolli ka teiste maade kõrgeid jalgpallifunktsionääre tihti kutsutakse.

Kannikut ja Mardisalu on süüdistatud Inglise liiga lembuses, ent kellel ei oleks omi lemmikuid. Samas on mõlemad veendunud, et kommentaator ei saa kunagi olla 100% neutraalne, eriti kui asi puudutab oma maa koondise mänge. ?Pigem on halb, kui kommentaator omadesse halvasti suhtub. Kriitikat ma ei välista, aga see ei tohi olla halvustav. Parem on öelda, et täna pole sellel mehel kõige parem päev. Mitte aga stiilis: näe, jälle said pähe, nad ei oska üldse jalgpalli mängida. Selliste hinnangute peale ma ärritun väga,? ütleb Kannik, ilmselt presidendina.

Jalgpall on emotsionaalne mäng. Kohtunike kohta kuuldub tribüünidel viibivate fännide suust hinnanguid, mis ühe või teise vilistaja seebiks või pimedaks kuulutavad. Oma osa lemmikmeeskonna ebaedu puhul pritsitavast vihavahust jagub ka kommentaatoreile. Näiteid saab Mardisalu sõnul lugeda mängu järel internetiportaalidest. Kannik ütleb, et nende lugemist ta väldib. ?Ei ole mõtet endale stressi nende lahmimiste lugemisega tekitada,? põhjendab ta.

Nii palju, kui on inimesi, on maitseid ja arvamusi. Kes tahab, et kommenteeritaks vaid väljakul toimuvat, kes tahab ka muud. Kannik ja Mardisalu pooldavad siin tasakaalu, ent kõik sõltub konkreetsest mängust. ?Normaalse ja huvitava mängu puhul peaks minema 80 protsenti tähelepanust väljakule. Samas on mänge, kus väljaspool staadioni või minevikus toimunud sündmused on väga olulised. Selge see, kui toimub ManU-Bayerni mäng, siis jätta rääkimata 1999. aasta finaalist on kohatu. Jalgpall, nagu elu tervikuna, ei ole ainult tänane päev, sellel on ka minevik ja tulevik,? on Kannik kindel.

Väljakutel toimub sellel suvel palju. EM Portugalis Visiooni ilmumise ajal juba käib. Indrek jõuab võistlustele veerandfinaalide ajal. Mardi sunnivad muud kohustused seekord vaid teleri ette. Vana Maailma meistri ennustamise tänamatut tööd kumbki enda kanda ei võta. Välistamata muude favoriitide võimalusi, hoiavad mõlemad pöialt Põhjamaade koondistele ning teadagi ? Inglismaale.

See on muidugi tähelepanuväärne, et jalgpalli kommenteerib pidevalt Eesti Jalgpalli Liidu president. Nii see meil siis Eestis on, et presidendid peavad vahel ka rassima. See näitab, et kõik presidendid ei tööta ainult nii, et kutsume ajakirjaniku ja teeme pilti, kuidas ma puu istutan. Mõned mehed on ikka sellised, et kui on vaja, pannakse ise käed külge ja tehakse hoolega oma asja.

Igav tandemiga Kannik-Mardisalu ei hakka. Hea on see, et üks tasakaalustab teist. Õhtu pärlid on Kanniku hüüatused: ?Suluseisu ei ole!? Tavaliselt see nii ongi, aga ega midagi ohtlikku ka väljakul alati ei sünni. Kui Kannik on euroopalik kommentaator, siis Mardisalu esindab pigem Ladina-Ameerikat. Tema pikad sõnavurinad manavad silme ette Rio de Janeiros kommentaatorikabiinis toimuva. Mardisalu asjatundlikkus jalgpallist on tõusuteel. Siiski jääb ta veel Kannikule alla, sest viimane loeb aktiivse tegevmängijana mängu paremini.