Raudteelased peavad uusi palgaläbirääkimisi

Septembri lõpus raudteel lõppenud streik oli seni kõige pikaajalisem: töötajate väljaastumine kestis kuus päeva. Nüüd on raudteel alanud uued palgaläbirääkimised.

Valitsus võiks kutsuda tööandjad ja raudteelaste ametiühingud ühise laua taha, et leppida kokku, kuidas tagatakse olulise majandussektori tõrgeteta areng ja funktsioneerimine nii, et kõikide osapoolte huvisid oleks arvesse võetud.

See, et osapooled ei alustanud kuue streigipäeva vältel läbirääkimisi, näitas kõike muud kui soovi leida probleemile mõistlik lahendus. Ja nagu selliste tülide puhul ikka, on streigiga seotud kulud, sh tööandja maine langus, suuremad kui streikijate nõuded.

Kui kaua me valime vastasseisu dialoogi asemel ja kuidas peavad end tundma töötajad, kellelt nõutakse head tööd ja turvalisuse tagamist raudteel? Eriti õigustatud on need küsimused ajal, mil Raudteelaste Ametiühing on alustanud läbirääkimisi Eesti Raudteega, taotledes 15protsendilist palgatõusu. Põhjendusi palgatõusule on mitmeid. Töötajad on teinud tööd majandustulemuste parandamiseks: puhaskasum on nelja aastaga tõusnud üle 800% ning ulatub umbes miljoni kroonini päevas, keskmine palk on aga tõusnud veidi üle 40%. Töötajad tahavad saada lõpuks osa ühiselt loodavatest hüvedest.

Ka Edelaraudtee ja Elektriraudtee ASis on ametiühingutelt tulemas surve palkade tõstmiseks. Riik on aastast aastasse alandanud dotatsioonisummasid miljonites kroonides. See on pärssinud ettevõtete töötajate palgatõusu ja alandanud nende konkurentsivõimet, kuna parimad töötajad lahkuvad. Kolm viimast aastat on Edelaraudtee palgad paljudel ametikohtadel külmutatud.

Kui olid probleemid Saaremaa Laevakompaniiga, siis astus tagasi majandusminister. Kes ja kuidas vastutab siis, kui ühel päeval ei sõida enam reisirongid, sest kvalifitseeritud ja kõrge vastutusastmega tööjõul on praegu koristajate palgad?

Ilmselt mitte üksnes tööandja, kes majandab, kuidas oskab, sest vaatamata dotatsioonide vähendamisele on rongiliinide arvu Edelaraudteel isegi tõstetud. Kas jälle kuulutatakse kõikjal, et ametiühingud on terroristid, unustades, et näiteks Edelaraudtee probleemide lahendamise hind on vaid ligi 5 miljoni krooni suurune dotatsioon? On arusaamatu, miks eiratakse Euroopa Liidu otsust, mis kuulutas transpordipoliitikas prioriteetseks raudtee kauba- ja reisivedude arendamise. On ju tegemist keskkonnasõbraliku, säästliku ja ohutu veoseliigiga. Samuti lahendab raudteetranspordi arendamine regionaalprobleeme.

Miks toetatakse siis rohkem maanteetransporti, suurendades selle dotatsioone? Kas sellepärast, et ministeeriumis ei ole raudteetranspordi esindajaid? Raudteelaste Ametiühingu hinnangul 2010. aastal elektrirongid enam ei sõida, kui asi nii edasi läheb. Reisijate vedu raudteel on praegu kallis seetõttu, et raudteefirmad peavad oma kulul ülal pidama infrastruktuuri, millel sõidetakse. Kui bussifirmadelt nõutaks maanteede remonti ja teedevõrgu uuendamist, käiks bussisõit paljudele üle jõu.

Osapoolte kutsumine läbirääkimiste laua taha on riigi üks funktsioonidest. 11. juulil tegime peaministrile vastava ettepaneku, kuid pole saanud vastuseks mingit selget seisukohta. Seega ei soovita ametiühingutega kohtuda, aga kui tekib kriis, öeldakse, et näete, need on mässajad, nendega ei saa dialoogi pidada. Tööandjad aga peaksid mõistma, et raudteesektoris on stabiilne ja püsiv areng võimalik vaid siis, kui nad moodustavad raudteetranspordi tööandjate liidu.

Autor: Jolan ?evtsov